arusaamade lahknemist põhjustama. Probleemiks sai natuurfilosoofia ja transtsendentaalfilosoofia vahekord. Schellingi natuurfilosoofiliste vaadete arengus rohkenevad aja möödudes üha enam väljendid, mis seadsid natuurfilosoofia sõltumatuna transtsendentaalfilosoofia kõrvale. Tema antud vaadete arengu teises faasis omandabki natuurfilosoofia transtsendentaalfilosoofia suhtes iseseisva staatuse. Kolmandas, n.n. identiteedifilosoofia faasis töötab Schelling välja natuurfilosoofia ja transtsendentaalfilosoofia sellise vahekorra, kus need teineteist vastastikku täiendavalt ja võrdväärsetena seonduvad sellesse, mida ta nimetab identiteedisüsteemiks. Hiljem nimetab ta kogu oma varasemat filosoofiat selle erinevate faasidega "negatiivseks filosoofiaks" ning Schellingi elu teise poole filosoofiliseks taotluseks on arendada sellele vastanduvat "positiivset filosoofiat",
Peab olema mingi vastujõud, millest lähtuvad vormingud. Need vastutoimivad jõud tingivad selle, et loodus on pidevas kujunemas. Kogu loodus on hingestatud produktiivsetest jõududest. Tõelisus on ühtne organism, mis areneb ja mille kõrgeimaks astmeks ning ilmumisvormiks on vaim. Esteetika. Kunstis ühinevad vaimsus ja loovus, teadvus ja teadvusetu, paratamatus ja vabadus. Kunstiline looming on vaimu kõrgeim aste. Identiteedifilosoofia. Kõik, mis on, on iseendast üks. Absoluutses identiteedis käituvad kõik vastandid indiferentselt. "Filosoofilised uurimused inimliku vabaduse olemusest" (1809) - inimlik vabadus on võime head ja kurja teha. Kõik loodu tuleb Jumalast, kuid on samas temast erinev. Kõige läte on Jumala aluses (pole Jumalas tema ise). See alus peab saama eksistentsi valguseks. Kuri ei teki ise eksistentsi alusest, vaid üksnes siis, kui inimene oma tahtega ütleb valgusest lahti.
annaabi.ee 
