koreograafina on olnud väga avar. Nooruse lüüriliste (rõõmsad, kurvad, igatsevad, tulised, mänglevad), religioossete ning meditatiivsete tantsude kõrval on ta küpsemal perioodil loonud ka heroilisi tantse, mille kontekst on enamasti poliitiline või sotsiaalne, ning tööliigutusi kasutavaid tantse. Duncani tantsud olid sageli inspireeritud vanast Kreekast või renessansist - ning väljendasid inimvaimu kogu selle ulatuses. Duncani zhestid nagu ideedki olid monumentaalsed ja meenutasid Michelangelo Viimset kohtupäeva. Isadora Duncani mõju oma ajastule, sh ka tantsule on olnud suur, kuigi mitte ehk sel viisil, nagu ta ise arvas või soovis. Balletis avaldus tema mõju süzheetute ehk "puhaste" tantsude loomises ja sümfoonilise muusika kasutamises. Võime tõmmata sirgjoone Isadora Chopini-tõlgendusest Fokini Sülfiidideni (meil tuntud nime all Chopiniana). Mainida võiks ka ameerika
(1960) ja muusikaline mängufilm ,,Nukitsamees" (1982) Analüüs: ,,Nukitsamees" on muinasjutt, kuid seda vaid osaliselt, sest muinasjutupärane fantastika põimub siin reaalse elu kujutamisega. Isegi metsamoori kodu kirjelduses pole puudu realistlikest elementidest. Ei noor ega vana lugeja saa muidu, kui peab Kusti ja Iti saatusele kaasa elama. Jutustus on põnev ja meeleolurikas, algusest lõpuni kaasakiskuva sündmustikuga. Kasvatuslikud ideedki on olemas, kuigi need on esitatud mõnikord veidi varjatult. Kogu lugu on kirjanikul esitatud lihtsalt, lapsepäraselt ja huumoriga. Tegelased on isiksused omaette: ei õde ega vend omavahel, aga ka mitte metsaeide peret pole iseloomustatud ühetaolisena. Kõige põnevam on aga nimitegelane ise, sarvemuksudega armas-naljakas metsapoiss, kes koos lastega tallu tuleb ja lõpuks igapidi normaalseks poisiks muutub. ,,Nukitsamehes" on tuntavad sümbolistlik-impressionistlikud otsingud on lisanud
annaabi.ee 
