eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda tiuslikkuse astet, mis on nende olemustel olemise enda valdkonnas. Selle vlistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripra siin esineb kik olemuslik oma ebapuhtal kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hvimises, miski ei suuda silitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese ksutusse vahendeid poliitiliste nhtuste le teselt otsustamiseks ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteerumiseks. Veel enam meeleliselt tajutav maailm peaks oma muutlikkuse tttu ilmselt ka muudetav olema, iseranis kui soovitakse teda muuta sarnasemaks tema olemusphjustele. Meeltega tajutava maailma mberkorraldamine eeldaks aga teadmise omamist ideede-tasandi kohta. Platoni epistemoloogia petabki, et see teadmine, ehkki
Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda täiuslikkuse astet, mis on nende olemustel. Selle välistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripära – siin esineb kõik olemuslik oma “ebapuhtal” kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hävimises, miski ei suuda säilitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese käsutusse normatiivseid tõdesid, millele toetudes on võimalik poliitiliste nähtuste üle tõeselt otsustada ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteeruda. Veel enam – meeleliselt tajutav maailm peaks oma muutlikkuse tõttu ilmselt ka muudetav olema, iseäranis kui seda soovitakse muuta sarnasemaks selle olemuspõhjustele. Seega peaks ideedeteadmine andma võimaluse korraldada selle alusel meeleliselt tajutava
annaabi.ee 
