filosoofias. Minule ei sümpatiseeru aga kumbki, kuna mõlemad tunduvad kuidagi äärmuslikud. Eelistan kuldset keskteed ning pooldan pragmatistlikku traditsiooni, mis näeb ette, et mõtlemise funktsioon pole mitte reaalsuse kirjeldamine ja peegeldamine vaid ette aimamine, probleemide lahendamine ning tegevus. Pragmatismi filosoofia rõhutab ideede praktilist rakendamist nende põhjal tegutsemise läbi, et ka tegelikult inimkogemuses testida, ning keskendub erinevalt idealistidest ja realistidest muutuvale universumile. Minu maailmavaadet on väga oluliselt mõjutanud David Wilcocki kirjutised, eeskätt tema teos “Sünkroonsuse võti”, mis räägib tähendusrikastest kokkusattumustest, mida ei saa seletada põhjuslikkuse abil. Raamat käsitleb kogu universumit ning on pannud aluse minu nägemusele maailmast. Usun väga paljusse, mida autor välja toob, ent kas see on ka täielik tõde? Olenemata sellest, kas pean loetut tõeks, ei pruugi see siiski seda olla
muredest.. Selliste seisukohtade tõttu on Platoni seisukohti peetud ka kommunismi ja teiste totalitaarsete režiimide ideeliseks aluseks. Platoni ideaalriigi teoreetiliseks aluseks on õpetus tööjaotusest. Iga linnaelanik saab edukalt tegeleda ainult ühe elukutsega. Kaubandusele vaatab Platon kui käsitööle. Üldiselt aga suhtub kaubandusse (eriti väliskaubandusse) põlglikult ning tema nõuete kohaselt võivad sellega tegeleda välismaalased. Kui Platonit võib pidada idealistidest reformistide eelkäijaks majandusteaduses, siis tema õpilane Aristoteles oli analüütilise koolkonna esiisa. Aristoteles tahtis mõista neid printsiipe, millel ühiskond põhineb. Aristoteles kritiseeris Platoni ideaalse (linn)riigi nn kommunislikke elemente. Aristoteles ei poolda ühisomandit, kuna tema arvates ei kanta selle eest nii korralikult hoolt kui eraomandi eest. Eraomandit ei tohi kaotada, vaid seda tuleb kasutada targalt ja liberaalselt.
annaabi.ee 
