Mida tugevam on teismeiga seotud infantiilsete suhetega, seda tugevam on mäss ja seda innukamalt püüdleb nooruk uute objektide poole. (Mangs, Martell 2000:315) Nooruk püüab leida suhteid nii omaealiste kui ka täiskasvanutega. Samast või vastassoost kaaslase valik on ikka veel peaasjalikult nartsissistlik. Nartsissistlik sõprus avaldub sageli vastastikuses onanismis, mööduvas homoseksuaalses käitumises, vastastikuses vaatamises, õrnusetunnete ja heatujulisuse idealiseerimises, kuid ka ühistes kriminaalsetes tegudes. (Mangs, Martell 2000:315) Otsitakse inimest, keda saaks imetleda, kedagi, kellel on omadused, mida tahaks endale, kedagi, kes tõstaks isetunnet. (Mangs, Martell 2000:315) Objektisuhetel on selles faasis eksperimenteeriv varjund. Minnakse ühe kaaslase juurest teise juurde. Püütakse leida kõrget hinnangut, teada saada oma rolli koosolemises, vallutatakse ja ollakse vallutatud. Teostub internaliseerumine ja uued objektid saavad oma representatsiooni
Kirg aga dikteerib käitumise karakterist hoolimata, ta juhib tegelased saatuse väärarmastusega vastu hukkule. Racine asetab oma tegelased pidevalt üha julmadesse piirolukorradesse , kus nad peavad võilust iseenda ja oma tunnetega. Nagu muistsetes kreeka tragöödiates, võib inimese võitlus saatusega olla küll ülev, ent lõpuks jääb inimene siiski kõrgemale jõule alla. Racine ei kiida heaks oma teglaste nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende idealiseerimises, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude. Racinile on omane ka lüüriline kujundlikkus, võrreldes Corneille'ga muutub tegelaste hingeelu kujutamine peenemaks ja tundlikkumaks; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. Racine'i taotlusi ei mõistnud kaasaegne publik kuigi üheselt. Vaimulikes ringkondades süüdistati teda pimedate kirgede õigustamises ja õhutamises. Tegelikkult Racine muidudgi ei õigustanud neid. Küll näitas
annaabi.ee 
