1830ndatel hakkas rühm Pariisi maalikunstnikke linnas unistamise asemel pikemalt peatuma linnalähedastes metsakülades, eriti Barbizonis. Nende hulgas levis piltide valmismaalimine vahetult looduses. Nende stiil oli küll alguses publikule võõras, kuid nad kogusid aegamööda tunnustust. T. ROUSSEAU asus Barbizoni püsivalt elama. ,,Õhtu" J.-F. MILLET oli samuti Barbizonis, kuid kujutas pigem talupoegi. Ta oli inimfiguuri kujutamisel ametliku kunsti ideaalskeemidega teravas vastuolus. Veel arvati, et Millet õhutab läbi kunsti lihtrahvas mässumeelsust, kuid see ei olnud nii. Tal oli aga suuri raskusi oma tööde eksponeerimise ja müügiga. ,,Viljapeade korjajad" Tema loomingust hakati eeskuju võtma alles pärast tema surma. H. DAUMIER' põhitegevus jäi graafika valda, kuigi on teinud ka maale ja skulptuure. Tema teostel on sageli üsna ühiskonnakriitiline iseloom. Tegelased on võetud argielust, kuid mitte üksikisikud vaid üldistatud
Vahetu kokkupuude looduse ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uut moodi kunsti, mida varsti hakati nimetama realismis. Võeti eeskuju Constable'st ning tema põhimõttest, et kunstnik peab oma töö lõpetama seal, kus ta selle alustas, ehk algas plenääri levik ning ideaalmaastikule vastandumine. Barbisoonlaste juhtivaks kunstnikuks sai Théodore Rousseau ,,Õhtu." Kunstiliselt võimekam oli Rousseaust Jean-Francois Millet. Kujutas enamasti talupoegi, läks vastuollu ametliku kunsti ideaalskeemidega, töid ei ostetud ega eksponeeritud. 19. saj lõpus hakati tema töödes nägema mälestust kaduvast külaelust ning temast hakati eeskuju võtma nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas. Tuntuim töö ,,Viljapeade korjajad." Honóre Daumier oli üks väga ühiskonnakriitiline kunstnik, kes tegeles põhiliselt graafikaga, aga ka joonistuste ning skulptuuriga. Oli ühiskonnakriitiline, avaldas oma töid radikaalses ajakirjanduses
annaabi.ee 
