rahvast. Saksamaa alustas rünnakut Nõukogude Liidule 22. juunil 1941. Pärast Riia vabastamist liikus Saksa armee kiiresti edasi ning ületas Eesti piiri 7. juulil. Metsavendadest moodustati 1941. aasta suvel Omakaitse, mis vabastas enne sakslaste jõudmist suure osa Lõuna- Eestist. Sakslased ja eestlased vallutasid Tallinna 28. augustil ning 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves. Wehrmachti - Kolmanda Riigi relvajõudude koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides. 28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS- Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu
Litzmanni. Maa haldamiseks aga loodi Eesti omavalitsus eesotsas endise vabadussõdalase Hjalmar Mäega. Eestlaste suhted Saksa võimuga jäid jahedaks, kuna sakslased ei taastanud Eesti vabariiki nagu olid lubanud. Sõja lähenedes Eestile toetati siiski Saksa sõjaväge, kuna see oli kahest halvast vähem halb. Rahvas läks Saksa võimuga kaasa ja enamik astusid vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, et kätte maksta vene kommunistide kuritegudele. Eestlasi kasutati esmalt Saksa politsei- ja idapataljonides. Waffen SS – sõja jätkudes 1942 hakkas Saksa väejuhatus eestlasi värbama ka Saksa eliitväeosadesse - SS-Vabatahtlike hulka, kes paistsid kohe silma lahingutes Saksa ida-rindel (Ukrainas, Valgevenes) Eestlased võitlesid II maailmasõjas erinevate riikide relvajõududes: © Siimo Lopsik 2014 5 1. Saksa armees:Eesti Leegion- Pataljon Narva (võitles Ukrainas), 20. Eesti SS diviis. 2. Nõukogude armees: võitles u
annaabi.ee 
