nähtusena. 9. Eesti keele ajaloolised häälikukaod. K kadu sõna lõpul – algas ilmselt juba aastatuhande esimestel sajanditel. Esialgu säilis vaheastmena sõnas kõrisulghäälik, mis on Võru murdes praegugi olemas. Seepärast ei kadunud seoses lõpukaoga k-eelne vokaal. Arvatavasti XIV sajandil kadus põhjaeesti murdealal ka see k jäänus. K on sõna lõpust kadunud ka enamikus läänemeresoome keeltes, kadu ei toimunud üksnes vadja idamurdes. Sõnalõpulise n-i kadu – Nt. *seemen > seeme, *nainõn > *naine, *õnnottõn > õnnetto, *matalan > *maDala. Põhjaeesti murretes jäi kadu ainsuse 1. pöörde lõpus toimumata, vrd. põhjaeesti laulan, lõunaeesti laula ‘laulan’. Muutus toimus XV-XVI sajandil. Sõnalõpulise n-I kadu või nõrgenemist on täheldatud mitmes muuski läänemeresooe keeles, muutuse aegki on erinev. 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. Lõpukadu, s.o
samuti vähe: kolmel korral nimetavas käändes (emad, emäd) ja korra ilmaütlevas käändes (emadeta). Keskmurdes kasutatakse ema kohta üksnes kirjakeelset vormi ehk ema. Murdekorpus andis ainsuse vormide märksõnaotsingus 117 vastet: neist 86 olid nimetavas käändes, omastavas 13, alalütlevas 11, kaasaütlevas 3, alaleütlevas 2. Korra esines sõna ka osastavas ja olevas käändes. Mitmuses oli üks vaste – üksnes nominatiivne vorm emad. Idamurdes öeldakse ema kohta ema ja emä. Idamurde ainsuse vormide kohta andis murdekorpus 80 vastet: kõige enam esines sõna nimetavas käändes (63). Üksikuid kordi esines sõna alalütlevas (5), alaleütlevas (5), omastavas (4) käändes. Kaasaütlevas ning osastavas käändes esines sõna ühel korral. Korra esines ka mitmust, kus kasutati vormi emad, s.o nimetav kääne. Alutagusel öeldakse ema kohta ema ja emä. Alutaguse murde ainsuse vormide kohta
annaabi.ee 
