Eellugu Liivimaa ja Eesti vallutamist seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste aktiviseerunud tegevusega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159 taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste tugipunkt Läänemere-reisidel. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks Saksa kaupmeestele olid aktiviseerunud ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased. Idamisjoni vastu tundis huvi ka Rootsi. Skandinaavia riikide huvi oli seotud idapoolsete paganarahvaste allutamisega ka seetõttu, et nood korraldasid tihti rüüsteretki nende aladele. 12. sajandi lõpuks olid Soome ja Baltikumi rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning jäänud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu. 1165. aasta paiku määras Lundi peapiiskop Eskil Eestimaa piiskopiks prantsuse päritolu
ristiusu ajale omane matmiskombestik alguse saanud juba enne vallutust ja eksisteerinud hilismuinasajal paralleelselt muinasusundiliste põletusmatustega. Kristlike ideede leviku algusest annavad tunnistust ka arvukad Idakiriku taustaga ristripatsid hilismuinasaegses 22 Eestis, mis tunnistajaks arusaamadest ristimärgi kaitsvasse väesse. Ilmselt kunagist idamisjoni algupära ning seega vallutuseelsest ajast pärit on nelja esimese nädalapäeva nimetused, mis ei tulene taevakehade nimedest nagu germaani rahvaste ristiusuaegses kalendris, vaid arvsõnadest. Kuigi pole vähimat alust rääkida hilismuinasaegsest Eestist kui kristlikust maast nii Läti Henriku kroonika kui ka kalmete põhjal domineerisid muinas-uskumused ning kindlaid teateid kirikute ja koguduste olemasolust pole-gi , ei saa eitada uute ideede vaikset sisseimbumist
annaabi.ee 
