Need üksused said ülesandeks teede, raudteede ja teiste strateegiliste ning sõjaliste objektide kaitsmine, sõjavangide valvamise, metsadesse jäänud punaarmeelaste kinnipüüdmise ning Eesti territooriumil pead tõstva partisaniliikumise vastu võitlemise. Julgestusgrupid reorganiseeriti pärast nende sisulist hääbumist idapataljonideks. Eesti julgestusgruppidesse jäänud meestest formeeriti kolm idapataljoni, mis kandsid numbreid 658, 659 ja 660 ning 657. üksik idakompanii. Administratiivselt allusid idapataljonid iga armee peakorteri juures asuvale idaüksuse ülemale. Neis pataljonides võitles 1942. aasta lõpul kuni 15 000 meest. Idapataljonide viimased ülemad olid: Alfons Rebane Georg Sooden Erich (Heinrich) Ellram 1942. aasta augustis kuulutasid Saksa võimud välja Eesti Leegioni asutamise ning mõne aastakäigu meeste sundmobilisatsioon egiidi ,, Kaitse oma kodumaad!" all. Meestele oli valik.
Alles jäid 181, 182 ja 184 ning 13. grupp. Selleks ajaks oli muutunud ka õiguslik süsteem Saksamaal, mis lubas nüüdsest alates Wehrmachti koosseisu luua ka Idaüksuseid. 8 Koheselt moodustati kolm Idapataljoni: 658. pataljon, major Alfons Rebase juhtimisel; 659. pataljon, major Georg Soodeni juhtimisel ja 660. pataljon, major Heinrich Ellrami juhtimisel. Kõik kolm allusid 18. armee idaüksuste ülemale. Peale selle loodi ka 657. Idakompanii, mis allus 16. armee idaüksuste ülemale ja tegutses teistest eraldi, põhiliselt lõunapool. Samuti säilis Narva üksus, kes võis välja panna oma pataljoni. 1943. aasta lõpuks olid eestlaste Idapataljonid sõjategevuses – 658. ja 659. pataljon olid Novgorodi all eesliinil, 660. Idaptaljon Narva all. Punaarmee oli aga Leningradi alla koondanud väe, mis ületas mitmekordselt sakslaste oma. Tekkis isegi oht, et 18. armee piiratakse ümber. Selle vältimiseks asusid 658. ja 659
annaabi.ee 
