enamasti enne 8-aastaseks saamist. Erinevalt autismist avalduvad nii tahtlikud enesevigastused kui ka autistlikud stereotüpiseerunud kompleksid või rutiinne tegevus harva. Retti sündroomi eristamisel lähtutakse esmajoones käte tahtlike sihipäraste liigutuste kadumisest, pea kasvu peetumisest, ataksia, käte stereotüüpsete pesemisliigutuste tekkest ja närimisliigutuste häirumisest. Motoorika progresseeruv halvenemine kinnitab diagnoosi. Hüpperaktiivsus motoorsete stereotüüpiate ja vaimsete alaarenguga Hüperaktiivsus motoorsete stereotüüpiate ja vaimse alaarenguga (Overactive disord assoc mental retard and stereotype movts ingl. k.) haigusseisund on nõrgalt määratletud ja ebaselge nosoloogilise kuuluvusega. See kuulub pervasiivsete arenguhäirete alla kui raske vaimse alaarenguga lastel (IQ alla 50), kel ilmnevad suured probleemid üliaktiivsusega ja
kõrgendatud liikumisaktiivsust.1 Aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomid tekivad alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsivad enamasti kogu kooliea ja vahel isegi täiskasvanueas. Kõige sagedamini diagnoositakse hüperaktiivsust 8.- 10. eluaastal, siis kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid.2 Käesoleva töö eesmärgiks on uurida hüpperaktiivsust ja sellega kaasnevat, sest hüpperaktiivsus on tänapäeval väga levinud. 1 ,,Hüpi lasteaias" Ave Nõmme lk. 6 Tartu 2005 2 Interneti otsingusüsteem, http://www.elf.ee/463 20. 02. 2010 3 AKTIIVSUS JA TÄHELEPANU HÄIRED Aktiivsus- ja tähelepanuhäireid on meditsiinitermin. Tavakeeles kasutatakse hüperaktiivsust. Aktiivsus ja tähelepanuhäire (ADHD) on kõige sagedasem esinev häire, milles suurema riskirühma
annaabi.ee 
