TLÜ HAAPSALU KOLLEDZ Liisa Hansen LAPSEKESKNE KASVATUS Juhani hytonen ISESEISEV TÖÖ KIRJANDUSEGA Haapsalu 2012 1.Sisukord 1. Sisukord 2. Lapsekeskse kasvatuse määratlus 3. J.J. Rousseau arusaam kasvatusest. Rousseau kriitika 4. J. Dewey kasvatusteooria. Kriitika 5. C. Freinet arusaam kasvatusest. Hinnang sellele kasvatusvaatele 6. Salo arusaam üldõpetusest 7. S. Neill ja tema vabakasvatuse mõiste 8. Plowdeni komitee teooria, selle kriitika 9
teadmiste omaksvõttu, vaid oodatakse, et laps ise vastutaks oma tegevuse ja õppimise eest. Vastutus õppimise eest on lapsel, kuna õpetaja ei saa mõelda, arutleda ja õppida lapse eest. Õpetaja aitab lapsel leida õpioskusi, mõista oma mõtteid ja kujundada oma õpistrateegiaid (Hujala, 2004). Eestis kasutatakse mõlemaid mõisted, kuna Hea Alguse programm on toonud käsitlusse mõiste lapsekeskne kasvatus, siis seda ka valdavalt kasutatakse. Hytonen (1992) on leidnud, et lapskeskse kasvatuse baasiks on isiksuse austamine ja indiviidide vaheline võrdõiguslikkuse ideaal: igat last võetakse sellisena nagu ta on. Lapsekeskse lähenemise aluseks on lapse arengust lähtuv õpetamisviis (Hansen jt 1997). Selle käsitluse aluseks on arusaam, et lapsed on innukad õppijad, kes saavad uut teavet ja omandavad kogemusi mängides, lapsed arenevad aste-astmelt, on ainulaadsed j arenevad erineva kiirusega
annaabi.ee 
