tavaliselt üksikasjalikult, rahulikult ja objektiivselt tõepäraseid või tinglikult tõepäraseid sündmusi, olukordi ja tegelasi. Autor sekkub harva teostesse või on ise tegelane. On proosa- ja värsskõnes eepilisi teoseid. Neis on esikohal jutustav element, mis seondub kirjeldava või dialoogilise esitusega). Eepos: Homeros. Ilias, Odüsseia (Odysseus, Paris, Helene). Hesiodos Theogonia, Tööd ja päevad (jumalad) Tragöödia, teosed ja nende tutvustused (eesõnad: hypotheseis) (Oidipus, Medeia, Phaidra, Antigone, Elektra jne.) Rooma eepika: Ovidius Metamorfoosid, Vergilius Aeneis , Apollodoros Bibliothk. 3. Tuua näiteid, kuidas kajastub antiikaja mütoloogiline aines baroki- ja klassitsismiaja kunstis? Barokk Ideoloogia: praktiline ja kriitiline suhtumine antiiki, paavstikesksus. Kultuur: elitaarne esteetika. Stiil: kliseed, liikuvus, kirg, paatos, teatraalsus, efektid, toretsev laad. Teemad, karakterid, zanrid antiikajast
mõistetav üksnes puhta mõistustunnetuse kaudu. Niisuguste abivahenditena võib käsitada ka Platoni kasutatud võrdpilte ning sel juhul langeks võrdpilte kasutav filosofeerimine veel arupärase mõtlemise valdkonda. Filosoofia ehtsaks olemasolukeskkonnaks on Platoni veendumuse kohaselt aga üksnes puhas mõistusmõtlemine. Teiseks tunnuseks, mis eristab arupärast ja mõistuspärast mõtlemist, on nende erinev suhe sellesse, mida Platon nimetab hypotheseis. Siit tuleneb meie poolt tänapäeval kasutatav sõna “hüpotees”, kuid Platon peab silmas midagi muud kui kaasaegne hüpoteesi mõiste. Kui see sõna tähttähelt ära tõlkida, siis hypo- tähendab all, thesis aga tähendab seadma, asetama; hypothesis on seega “alla-asetatu”. Jutt on nendest eeldustest, millele mõtlemine toetub. Platon on arusaamisel, et igasugune mõtlemine lähtub alati teatud eeldustest, lähtekohtadest. Arupärast ja mõistuspärast
annaabi.ee 
