sellist, mida seostatakse – “mitmekesisust”; teiselt poolt aga ka üht aluseks-olevat algupärast ühtsust, millesse antud mitmekesisus seostatakse. Niisugust algupärast ühtsust nimetab Kant “transtsendentaalse apertseptsiooni algupäraselt-sünteetiliseks ühtsuseks”. Vaatame selle keerulise nimetuse osi ükshaaval ning varasema filosoofiatraditsiooni taustal. 1. Mõiste “algupärane” viitab mõistele “subjekt”, mis on ladinakeelne vaste kreeka sõnale hypokeimenon – all-lebav, aluseks-olev. Aristotelese käsitluse kohaselt jääb olevaga toimuvates muutustes ajast, pidevast-teiseks-saamisest, siiski puutumatuks midagi, mis ise teiseks ei saa, midagi, mis muutub vaid niivõrd, kui tema omadused ja seisundid vahelduvad. Aristoteles nimetas seda oleva struktuuri “olemuseks” – ousia`ks (ladina keeles substantia) – ning interpreteeris seda oleva esinemisvormi selle ajaliste seisundite ajatu “algupärana” (arche)
näivatele eeldustele, rakendas Descartes metoodilist kahtlust. Kas filosoofia saaks rajada meelelisele kogemusele? See tundub ju vahetuim. Kuid meeled petavad meid vahel, ka unes tundub meile, et teeme midagi jne. ... ,,Mõtlen, järelikult olen" (Cogito, ergo sum) ongi uusaegse pöörde moto ja tulevase ratsionalismi lähtekoht. Mõtlemine alati millestki + see, et mina mõtlen. Siit hakkab kujunema uusaega määrav subjekt-objekt suhe, mis viib ka teaduste tormilise arenguni. SUBJEKT (kr. hypokeimenon). Iseenesena aluseks lebav, iseseisvalt olev. Enne uusaega nimetati subjektiks mistahes iseseisvat olevat (näit. puu). Uusajal saab subjektiks mõtlev mina ja teised asjad muutuvad selle jaoks objektideks. OBJEKT- vastas-ese. See, mille mõtlev subjekt enda vastu asetab. Subjekt-objekt suhtes kaotavad asjad oma iseseisvuse, maailm on vaid niivõrd, kuivõrd subjekt seda tunnetab. 5 11. Ratsionalismi ja empirismi vaidlus
annaabi.ee 
