44. Aerjalgsed (Copepoda), vesikirbulised (Cladocera) ja karpvähid (Ostracoda): ehituse ja eluviisi võrdlus. 45. Sugulise ja suguta põlvkondade vaheldumine ning tsüklomorfoos vesikirbulistel ja keriloomadel miks ja kuidas. 46. Kõrgemad vähid (Malacostraca) Eesti vetes: tähtsamad seltsid, nende erinevused, näiteid. 47. Lõugtundlased (Chelicerata): millest see nimi; ehituse põhijooni Eesti vetes elavatelt, mõni näide ka mujalt. 48. Vesilestade (Hydracarina) eluviis ja elutsükkel. 49. Vähkide (Crustacea), lõugtundlaste (Chelicerata) ja üheharuste (Uniramia) suiste võrdlus. 50. Vähkide (Crustacea), üheharuste (Uniramia) ja küüsikloomade (Onychophora) jalgade võrdlus. 51. Putukate (Insecta) ja loimurite (Tardigrada) võrdlus: ehituse ja eluviisi põhijooned. 52. Hulkjalgsete (Myriapoda) ja putukate (Insecta) ehituse ja eluviisi võrdlus. 53. Tiivutud (juba algselt tiibadeta) ning tiivulised putukad (Insecta); siselõugsed
(7. kehalüli) pearindmiku ja ümara tagakeha vahel. Lõugtundlad lõpevad küünisega, mida saab liigendi abil peita; küünise tipus avaneb mürginääre. Seedimine kehaväline, toit imetakse sisse. Lõugkobijad väikesed, isastel muutunud sugutuselundeiks. Tagakeha tipul võrgendi- näärmed, mis eritavad väga tugevat, valgulise koostisega niiti. Võrgendit (võrku) kasutatakse saagi püüdmiseks, pesa ehitamiseks, lendamiseks jne. vesilestad (Hydrachnellae, Hydracarina) Ehitus: Väikesed, enamasti mikroskoopilised. Pearindmik ja tagakeha kokku sulanud. Suised lühikesed. Lõugkobijad koos ülahuulega võivad moodustada imi- koonuse; lõugtundlad tollele ligistunud või liiguvad eraldi. Jalgu neli paari. Mujalt: Klass hiidjalgsed (Pycnogonida , Pantopoda) Ehitus: Kere väike, suur osa siseelundeist asub jalgades. Kärsa külgedel väikesed lõugtundlad ja lõugkobijad. Käimajalgu 4 või 5 paari. 46. Vesilestade (Hydracarina) eluviis ja elutsükkel
annaabi.ee 
