Nüüd on mesinädalad möödas, niihästi vanas kui uues Euroopas. Seistakse silmitsi pragmaatilise argipäevaga ning enam ei häbene ükski riik, et talle on esmatähtsad siiiski ta enda huvid. Selles kontekstis tundub kultuur kahe teraga mõõgana. Ühelt poolt ta loob seda mitmekesisust, mis maailma kaedes pakub tunnetusrõõmu ja katalüüsib inimkonna arengut tervikuna. Teiselt poolt loob kultuur rahvusriigi vaimse taglastuse, genereerides muu hulgas isolatsionismi ja hybrist. Üldiselt on Euroopa kunstiinimesed ja intellektuaalid suhteliselt harva, enim kahe suure sõja vahel, olnud oma ülirahvuslike valitsuste suuvoodrid. Sagedamini on nad püüdnud säilitada kainet meelt ja kriitilist mõistust, asetades inimkonna üldhuvid ettepoole sektantlikest. Ent keda või mida on need kultuuriinimesed esindanud? Kes on need, kes käisid ja käivad konverentsidel, assambleedel ja kõikvõimalikel teistel vaimuinimeste sabatitel? Need on reeglina tõsise või elitaarse
tähendab uurimust, meie arusaama järgi ajalugu. Tema teos on väärtuslik allikas Kreeka-Pärsia sõdade kohta, käsitleb kreeklaste ja barbarite vahelisi konflikte, toob ära ka põhjused, miks nad omavahel sõdisid. Teos koosneb üheksast osast. Sisult võib teose jagada kaheks: Idamaade varasem ajalugu, Kreeka-Pärsia sõjad ning maailma vanima keele välja selgitamine (früügia keel). Tema teose stiil sarnane tragöödiale. Kirjeldab hybrist ülemäärane kõrkus, nomos seadus, komme, kirjutamata seadus. Thukydides ,,Peloponnesose sõja ajalugu", osales ise selles sõjas väejuhina. Teos koosneb kaheksast raamatust. Ülevaade vanemast ajaloost. Põhiline erinevus: Herodotost huvitasid usundilised ja geograafilised aspektid. Thukydidest huvitasid aga sõjalised seigad, püüdis olla igati objektiivne. Oma teoses vahelduvad ajalooliste isikute kõned. Xenophon viljakas, kuid pealiskaudne autor
annaabi.ee 
