päritolule; empiiriku jaoks omavad aistingud aga ülimat tähtsust. Thomas Hobbes (1588-1679) Inimene kui masin – Hobbes leidis, et inimesi võib vaadelda masinatena, funktsioneerimas suuremas masinas – universumis, ning analoogiliselt selle suurema masinaga. Kõik, mis eksisteerib, koosneb ainest, mateeriast. Kuna kõik olemasolev on mateeria ja liikumine, oli Hobbesi jaoks absurdne väita mittemateriaalse vaimu olemasolu, nagu tegi Descartes. Hobbesi peamine huvivaldkond oli poliitika. Ta oli täielikult veendunud, et parim valitsusvorm on absoluutne monarhia. Hobbes pooldas hedonistlikku motivatsiooniteooriat. Nauding vs valu. Hobbes taastutvustas „assotsiatsiooniseadust”. Sündmused mida kogetakse korraga, ka meenuvad üheaegselt ning nendest mõeldakse hiljem ühenduses olevatena. Füüsikaline monist – Väita mittemateriaalse vaimu olemasolu on alusetu. John Locke (1632-1704)
avastus (154). Lakatos pakub kõikehõlmavat ratsionaalsuskriteeriumi, mis on oletuslik ja mida tuleb teadusajaloo taustal testida. Lisaks tema metodoloogiast ei järeldu see, et teadlased peaksid kasutusele võtma progressiivseid programme ja degenereeruvaid kõrvale jätma. Võib juhtuda, et degenereeruvad tõusevad taas esile. Lakatosil ei õnnestunud esitada teaduse ratsionalistlikku käsitlust, ehkki paljud tema märkused viitvad sellele. Lakatodi järgi on mingi huvivaldkond teadus sel juhul, kui teda saab kohandada teaduslike uurimisprogrammide metodoloogiaga, vastasel korral aga mitte – tegemist on siiski füüsika ajaloo taustal testimist vajava olevaga. 156 lk Lakatose nõrkused Chalmersi silmil! 4.Kuhn kui relativist (156-160). Kuhn esitab mitu kriteeriumit, mida saaks kasutada ühe teooria paremuse hindamisel teise ees (lk 156 kriteeriumid). Kuhn väidab ise, et ta pole relativist (157). Tema tsitaat lk 157 näitab nagu oleks Kuhn
annaabi.ee 
