nutta. Ta ei soovunud ka, et kirst avatakse. See kõik jättis ta külma närviga ja ei mõjutanud tema tavalist elu. Peale matuseid kohtas ta Maried. Nad veedsid aega koos ja mees oli tavaline nagu alati. Nagu polekski ema vahepeal surnud. Teda ei huvitanud ka see, kus Marie käis, ta oli ükskõikne. Mersault on mees, kellel puudub igasugune huvi asjade ja nende käigu vastu. Samuti kui teda kohtus küsitleti. A ei olnud millegi vastu ja andis napisõnalised vastused. Tundus nagu teda ei huvitakski, mis temast edasi saab. Vanglas viibides oli Mersaultil aega oma elu üle mõelda. Seal olles mõtles ka ta ühel ööl oma emale. Ta arvas, et mõistab miks ema tahtis enne surma uuestialgamist. Ema oli tundnud end vabanenuna ja valmis kõike uuesti läbi elama. Mersault arvas, et mitte kellelgi ei ole õigust teda taga nutta. Sel ööl tundis ka Mersault, et on valmis kõike uuesti läbi elama. Ta avas end esimest korda maailma hellale ükskõiksusele
Nii oli ka pöidlalutsimisega. (pean märkusena lisama, et ka eelmine kirjeldatav laps lutsis pöialt, seda 35 veel kuue aastasena). Pöialt sai määritud sinepi, pipra jms. Ei aidanud. See kadus lihtsalt ära. Ühel momendil teatas ta , et ta lihtsalt ei soovi enam pöialt imeda. Nüüd kooliealisena on tal hinded head kogu aeg on olnud, kuid korrale ei kuuletu ta eriti. Teda nagu ei huvitakski see. Vahel, kui me õega vestleme, tuleb ta taganttoast välja ja möödaminnes ütleb lause sekka, ise teadmatta millest jutt käib... kuid lause on alati õige. Ka see on välistatud, et ta kuulab me juttu pealt. See on minu ja õe jaoks mõtlemapanev. Tema maailmavaade on ehmatavalt täiskasvanulik. Sellist puberteetliku vaimutsemist pole. Ta oskab panna maksma end täiskasvanute seas. Ning üks asi, mida ma olen sellel lapsel
annaabi.ee 
