Vaid tugevamaid kunstiinimesed suudavad end kodanlusest täiesti lahti rebida, ,,leiavad absoluuditee ja saavad imeteldaval viisil hukka", saavutavad igaviku, teised, kes jäävad kodanlusega seotuks, saavad edasi elada huumori abil. Huumor võiks päästa ka Stepihundi, sest see võimaldab elada maailmas, nagu poleks see maailm, austada seadust ja siiski temast üle olla, omada, nagu ei omatakski, loobuda , nagu polekski see loobumine. Et huumorini jõuda, peaks Stepihunt uurima läbi kaose oma hinge sügavuses ja õppima ennast tundma. Traktaat tunnistab lapsikuks Harry arusaama, et inimese loomus koosneb kahest poolusest: tungist ja vaimust. Igas inimeses on tuhandeid olemusi, loendamatuid poolusepaare. Ükski mina pole ,,tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos." Inimene on üleminek, kitsas ja riskantene sild looduse ja vaimu vahel, vaimu
tõed, peitus üldkäsitluses satiirilist teravust või tuleb teost mõista traagiliselt kannalt, tehes kokkuvõtte selle ideelisest annusest. Kaugeltki mitte hõlpsasti end kätte andva kirjanikuna esineb meile ses suhtes just . H. Tammsaare oma loominguga. Ei ole küll kahtlust, et meie lühikese rahvuskirjandusliku õitsengu kestusel, Vilde järel, kes oma hilisemas loomingus jõudis välja puhastatud, lepliku huumorini (,,Mäeküla piimamees", ,,Asunik Woltershausen" jt.), just Tammsaare on see, kes kõige mitmekesisemalt jätkab koomika elementide edasiviljelemist meie jutukirjanduses; seda võime teatud kindlusega väita vähemasti ta ,,Tõe ja õiguse" esimese köite ilmumisest saadik, kui isegi mitte juba varem. Kuid seda ta esindab säärases segus ja kvaliteedis, et õieti vähestel puhkudel, kui üldse kunagi, on juletud teda otseselt tembeldada kas humoristiks või kellekski
annaabi.ee 
