sest riidetult on siiski kaunim naine. Veel viimse õhtukiire liblik õlal, Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? nüüd koidukargust ootab meelekoht. Kas muutub täna minu elulugu? Ta ikka olnud iseenda oht. Ah, mina olen juba seda sugu, Nüüd vaikus jäätub kõigel ebakõlal. et iga meel mul iga ilu joob. Et oma huuled enne puhtaks kastab, Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka kus huugab haudjas hääletuse lõõsk: kui surmamõistetu, kel vähe aega. et suu tal oleks jahedusest rõõsk, kui ainsa vastutava sõna vastab. On siiski kurb On siiski kurb, et pärib surm Näeb: inglid põlvitamas oma tiibe selle südame, leeksäravate katuste all maas, selle südame, täis joobumispuhke, mis nagu valged telgid mustas kõrbes: täis soovide sinisädelust kuid ometi
Sinine puri (1918), Verivalla (1920), Pärisosa (1923), Hääl varjust (1927), Rõõm ühest ilusast päevast (1928), Õnnevarjutus (1929), Lageda taeva all (1930), Kivi südamelt (1935), Mureliku suuga (1942), Sädemed tuhas (1954), Ääremail (1963). Visioon (1963) Veel viimse õhtukiire liblik õlal, nüüd koidukargust ootab meelekoht. Ta ikka olnud iseenda oht. - Nüüd vaikus jäätub kõigel ebakõlal. Et oma huuled enne puhtaks kastab, kus huugab haudjas hääletuse lõõsk: et suu tal oleks jahedusest rõõsk, kui ainsa vastutava sõna vastab. Näeb: inglid põlvitamas oma tiibe leek-säravate katuste all maas, mis nagu valged telgid mustas kõrbes: mis vägivaldne armuheitlik viibe! Kõik, mida puudutand, sest käsi kõrbes. - Kas miski antud haaratavaks taas? EESTI KIRJANIKUD Jelizavet Smeljova Kogumik Kohtla-Järve 2012
lõuale jälje jätab. 1 Kahekõne deemonite jõust ja tegevusest (lad. k.). 2 Pole ühtki paika ilma haldjata (lad. k.). 270 VI. MISSUGUSED TAGAJÄRJED VÕIVAD OLLA SEITSMEL VANDESÕNAL, KUI NEED LAGEDA TAEVA ALL KUULDAVALE TUUA «Te Deum laudamus!» 1 hüüdis Jehan oma urkast välja tulles. «Nüüd on mõlemad öökullid läinud. Oeh, oeh, hax, pax, max! Kirbud, marukoerad! Kurat võtku, jätkus mulle nende jutuajamisest! Pea huugab otsas kui kellatorn. Hallitanud juust veel pealekauba! Noh, läki nüüd alla, aga vanema venna kukru võtame kaasa ja mündid muudame pudeliteks!» Ta heitis kalli kukru sisse pilgu täis õrnust ja imetlust, kohendas oma riideid, pühkis kingad puhtaks, lõi kuuevarrukatelt halli tuha maha, vilistas lauluviisi, laskis hundiratast, uuris, kas kambrist midagi kaasa ei saaks võtta, haaras kolde pealt mõne klaasist talismani,
annaabi.ee 
