Ta hakkas õppima jesuiitide juures. Kuueteist aastaselt otsutas Fabrizio, et ta tahab liituda Napoleoni vägedega, jättes Milaanosse maha kurva ema, tädi ja õed. Peagi jõudis ta Pariisi, kus algasid tema äpardused. Fabrizo jõudis ühe tee ääres asuva pataljoni juurde, kus teda austerlaste nuhiks peeti ning ta pandi vangi. Vangist sai ta põgenema tänu vangivalvuri naisele, kellele Fabrizio raha maksis. Vangivalvuri naine andis Fabriziole ühe vangis hinge heitnud hussaari riided ja tema passi. Peagi sai ta võtta osa võtta sõjategevusest Waterloo lahingus. Peale lahingut sai Fabrizio sõneluse käigus prantslaste käest haavata ning ta läks lähedal asuvasse külla võõrastemaija varjupaika otsima. Tema haavad olid mädanema läinud ning perekond, kellele võõrastemaja kuulus, hoolitses Fabrizio eest 2 nädalat, kuni ühel päeval astus tuppa saksa ohvitser, kes tuli teda sõjavangide nimekirja kandma
Ts võttis kasutusele sõnaühendi ,,hinge dialektika". See on metafoor, mida hilisemad kriitikud ka kasutavad. Pöörati tähelepanu sellele, et Tolstoi hakkas kirjeldama tegelaste hingeelu hoopis teistmoodi kui teised kirjanikud. Enne mingi teo sooritamist toimub tegelase hinges mingi valik. Tal on võimalik käituda mitut moodi. Motiivile järgneb tegu. Enne tegu on aga mitu motiivi paralleelsed motiivid. Retsensioon ilmus 1856. Ilmuvad jutustused ,,Tuisk", ,,Kaks hussaari" see on Tolstoi vastus ilukirjanduse kaudu oma ajastu situatsioonile. Siin on tunda Tolstoi eitust, nihilismi. Nihilism erineb Tolstoi puhul teises vormis. Ta ei ole radikaal, aga samas eitab paljusid asju. Teda ei rahulda kaasaeg. Ta on kirjeldanud isa ja poega. Isa esindas 25 sajandialgust. Tegevus toimub 1800ndatel. Teises osas kirjeldatakse poega, tegevus toimub 1840ndatel. Neil on üks perekonnanimi Turbin