Talupoeg ei oska selgitada, mis tal viga on, tal pole sõnavara. Kaks sõnavara ei lange kokku-eestlane ja sakslane. Ligemese aitamine võib sind end lolliks teha. Võõra keele mittemõistmine- üks pool on domineerivam. See, et talupoeg on hariduselt maha jäänud annab saksale õiguse ta peale karjuda. Kreutzwald tutvustab haigusi ,,Kodutohter"is. Ta ütleb, et teadusest rääkimine on ,,kunstkeel", ,,arstikeel". Ühelt poolt tahab ta aidata, aga teiselt poolt on ta positsioon hurjutav, maarahvast lolluses süüdistav positsioon. Kreutz viib arstina ellu seda sama koloniaalpoliitikat. Haige keha on muutunud vastandlike jõudude lahinguväljaks. Kehast saab ideoloogilise arusaama lahingutandem. Kumba uskuda, kas külaravitsejat või arsti? See ongi see lõks, kuhu talupoeg võib jääda. Kui valida arst, siis reedetakse külakogukonna viisi, reedab ühe kombe, mis on aluseks kogu kogukonna toimimise protsessile. 1. Teaduslik 2. Rahvameditsiin 3. Kristlik kontekst
Tuglase „Noorusmälestusi“ ja Vilde „Prohvet Maltsvet“ räägivad kõrtsist ühtemoodi. Kuna need on uueaegsed käsitlused, ei toonitata enam niivõrd religioosset ega isegi meditsiinilist aspekti, vaid rõhutatakse sotsiaalset. Vilde räägib, et kõrts on talupojale vajalik. Talupojal pole nagunii raha, et juua, aga see on koht, kus naabrimehed kohtuvad, räägitakse uudiseid – s.o rahvamaja. Kõrtsi kujutamine realistlikus kirjanduses pole enam hurjutav, etteheitev – enam ei räägita, kui halb alkohol on. Kõrts on hea kirjanduslik ruum või tribüün, kuhu saab erinevaid tegelaskujusid ja vaatenurki esile tuua. Seal ilmnevad külaühiskonda läbivad probleemid ja erisused. Vilde suhtub „Prohvet Maltsvetis“ alkoholiprobleemi hoopis mõistvalt. Tuglase „Noorusmälestusi“ on veel samm edasi – Tuglas vaatleb kõrtsi kultuuriloolisest vaatepunktist. Ta asetab kõrtsi suhtesse linnades rajatavate kohvikute ja restoranidega
annaabi.ee 
