au oli aga Hupeli nimetamine Tartu Ülikooli audoktoriks 1803. aasta detsembris. Siis sai ta ülikooli filosoofiadoktoriks, teoloogiadoktori tiitel omistati talle aga alles 1818. aastal. Seega on ilmne, et ennekõike austati teda tema teadusliku tegevuse pärast. Hupel loobub kirikuõpetaja ametist 30. detsember 1804 Oma viimastel pastoriaastatel tegeles Hupel aktiivselt teadustööga, seda ka siis, kui keiser Paul I oli igasuguste teadusseltside töö ametlikult keelanud. Hupelgi pidi oma lugemisseltsi sulgema ja "Neue Nordische Miscellaneeni" väljaandmise lõpetama, kuid jätkas tööd "Topograpische Nachrichteni" täiendamise kallal. Täiendköidet tal välja anda siiski ei õnnestunud, sest tema süber, kirjastaja Hartknoch oli surnud ja tema poeg viis kirjastuse tsensuuri eest Riiast Saksamaale. 1790. aastate lõpul pakuti Hupelile ka Liivimaa kõrgeima kirikuametniku, kindralsuperintendendi kohta, kuid ta otsustas sellest loobuda. 30. detsembril pani ta maha ka
Kuid paljudele Saksamaa õpetlastele ei meeldinud tema Venemaa poliitilise ja ühiskondliku korra järjekindel iseloomustamine. Hupeli Venemaad käsitlevad retsensioonid ajakirjas "Allgemeine Deutsche Bibliothek" Andis ülevaadet Venemaa kohta ilmuvast teaduskirjandusest. Kritiseeris teiste teoseid Venemaast. Teiste valgustajate suhtumine Venemaasse ja Liivimaa Venemaa-kuvandi muutumine 19. sajandil Ka teised valgustajad omasid samasuguseid vaateid Venemaa suhtes nagu Hupelgi. Saksamaal tugevnesid Prantsuse revolutsiooni käigus kriitilised hääled Vene isevalitsuse üha reaktsioonilisemaks muutuva poliitika suhtes. Tärkav natsinalism tõi kaasa erapooletu huvi vähenemsise Venemaa suhtes. Balti provintsides kestis riigipatriotism edasi. Kuid aegamisi hakkas rahvuslik liikumine Saksamaalt ka Balti provintsidesse sisse imbuma. VII KEELEMEES Pietistlike pastorate keelealased saavutused Tänu pietistide pingutustele tõlgiti kogu Piibel eesti ja läti talupojakeelde
annaabi.ee 
