Igal inimesel eri soovid ja nad kõik tahavad head töökohta ja suurt palka, kuid kõike vahest korraga ei saa. Inimesed õpivad kogu elu, saadakse üks asi selgeks, siis õpitakse teinegi. Nii on ka ametitga, saad ühe töö selgeks, oled olnud seal vähemalt 5-10aastat, siis aga tunned, et on vaja vaheldust ja hakkad otsima jälle uut tööd. Mõned seiklevad töölt tööle, kuni leiavad selle õige, mis talle kõige paremini sobib. Võiks ju vesta hunnituid lugusid sellest, kuidas inimesed on oma elu ala leidnud: 35-aastane projektijuht õppinud puutöömeistriks, 55- aastane finantsanalüütik läinud õppima maastikukujundamist, et oma maamaja korda teha ja seejärel läinudki teise valdkonda, laulja hakanud raamatupidajaks. Ameti otsimine võib kesta tegelikult kogu elu ja on üks tähtsamatest otsustest. Õigus vabalt valida tegevusala annab seega igaühele õiguse kujundada oma elu iseenese soovide kohaselt
Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi, et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas. "PIDUSÖÖK" Platoni „Pidusöök“ on tekstiliselt keerulise ülesehitusega ja kirjanduslikult peenelt läbikomponeeritud nagu suur osa Platoni dialooge. Esiteks paigutuvad jutustatavad sündmused pidusöögist Agathoni juures mitmesse raami:
Siis taipab, et hinge ilu on keha ilust väärtuslikum. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi et välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltsis jõuab ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllate tegevuste ilu. See viib ta teaduse uurimise ja tarkuse omandamiseni. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsesse kandjasse, olgu see keha, hing või ühiskond. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid, hunnituid tundeid, kuni lõpuks silmab ühtainsat teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu, absoluutne. · Aristoteles, ,,Nikomachose eetika": lk 20-41 (hüvest, loomutäiusest, naudingust, eneseväärikusest, õnnest), 169- 213 (sõprusest) http://tartu.ester.ee/search~S6*est?/tNikomachose+eetika/tnikomachose+eetika/1%2C1%2C2%2CZ/l856&FF=tnikoma chose+eetika&1%2C%2C2%2C1%2C0 · Cicero, ,,Kohustustest": lk 11-42 (sõprusest, aulisusest, õiglusest, valitseja kohustustest)
annaabi.ee 
