niineürask (Polygraphus poligraphus), harilik võraürask (Pityogenes chalcographus). Männil esinevad üraskid: suur-säsiürask (Tomicus piniperda), väike-säsiürask (Tomicus minor), ladva-kooreürask (Ips acuminatus). Saarel esinevad üraskid: Lepp: Lepapoi (Agelastica alni) mustad tõugud või sinised mardikad lehtedel. väike-saareürask (Hylesinus fraxini), suur-saareürask (Hylesinus crenatus). Teisi Hundpoi (Plagiosterna aenea) rohelised mardikad närivad lehte augud, tõugud üraskeid: kase-maltsaürask (Scolytus ratzeburgi) skeleteerivad. Lepa-lehekirp (Psylla alni) valge vahakirmega kaetud vastsed noortel võrsetel. Lepa-pahklest (Eriophyes laevis) nööpnõelapea kujulised pahad lehel. Teisi tüvekahjureid
urvalindudele, siisikestele, leevikestele, isasurvad ka laanepüüdele. Lepavihtasid valmistati lammastele ja kitsedele talviseks lisasöödaks, noorte kuni 10 aastaste leppade tüvekoort ja alumiste okste võrseid koos lehtedega söövad lambad ja kitsed meelsasti suvelgi. Lepakoort, pungi, võrseid ja lehti tarvitavad toiduks vähesel määral põdrad, metskitsed ja koprad ning kuni sajakonna putukaliigi valmikud ja vastsed. Tavaliselt närivad lepalehti auklikuks hundpoi (Melasoma aenea) ning lepapoi (Agelastica alni) tumesinakad mardikad ja nende mustad vastsed. Leheservadesse süvendeid närivad mitmed mardikad kärsaklaste (Curculionidae) sugukonnast. Mõnemillimeetriseid punakaid pahkasid lepalehtede pealispinnal põhjustavad lepa-pahklesta (Phytoptus laevis) noored lestad, noortel kasvuhoos võrsetel ja tipmistel lehtedel elutsevad kogumikena lepa-lehekirbu (Psylla alni) vastsed, põhjustades võrsete ja lehtede kattumist hallika kirmega
annaabi.ee 
