maadeavastajad tundmatute maade kohta. See tuli vaid kaardile kanda, sobivasse koordinaatvõrgu kohta sobivate tingmärkidega. Regionaalparadigma Alexander von Humboldt (1769-1859) sai kuulsaks maadeuurijana. 1799-1804 sooritas ta uurimisreisi Lõuna-Ameerikasse ja tõi sealt kaasa niivõrd küllusliku materjali, et selle esitamiseks kulus 30 köidet "Reise Uue Maailma võrdpäevsusaladele" Selle teose kirjutamiseks kulus Humboldtil peaaegu 30 aastat (1805-1834). Vahepeal, 1829. jõudis ta teha veeI lühikese reisi Uurali ja Altaisse, mille tulemuseks oli samuti suur hulk raamatuks kirjutatud teavet. Niisiis tunnetas Humboldt omal nahal raskusi, millega geograafid kokku puutusid oma liigirikkaliku materjali esitamisel -ja suutis need raskused enamvähem ületada. Tema reisiraamatud ei olnud igavad faktiloendid. Oma mõtestamiskogemust kasutas Humboldt seejärel kogu teadaoleva geograafilise
Vastastikku mõjuvate nähtuste keskpunkti seab Ritter inimgeograafina küll inimeste elu ja tegevuse. Seda põhinähtust aga vaatleb Ritter tema vastastikuses mõjus loodusoludega, mis tagab inimgeograafia ühtsuse loodusgeograafiaga. Ühtse geograafia teemaks on Ritteril loodus kui inimese kodu, inimese eluruum. Teave aga, mis ei mahu p6hiteema alla, ei ole geograafiline. Ritteri "filter" on niisiis sarna kui Humboldtil ja loodusgeograafia ning inimgeograafia ei erine mitte sisult, vaid ainult r6huasetuselt. Erinevalt Humboldtist ehitas Ritter oma kirjeldused üles regioonide kaupa ja selleparast peetakse teda moodsa regionaalgeograafia alusepanijaks. Friedrich Ratzel - asendas Ratzel Ritteri teleoloogilise arusaamise looduse ja inimtegevuse vahekorrast keskkonnadeterminismi kontseptsiooniga, mida oli juba varem viljeldud ajaloos ja politoloogias
2) Liiga palju oli kirjeldusi, need olid halvasti organiseeritud - teavet oli vaja hakata valima. Struktrualiseerimisega hakati juba varakult tegelema. Nt Bernhard Varenius (1622-1650) oma teoses "Geographia Generalis", kuid suri noorelt. Probleemiga tegeles ka I. Kant (1724-1804), kuid suurema eduta. Paradigmavahetus jäi 19.saj ja 20. saj vahetuse saavutuseks. Regiooniparadigma peamised kujundajad XIX sajandil Suurimad teened regiooniparadigma kujundamisel on sakslastel Humboldtil, Ritteril, Ratzelil ja prantslasel Vidal de la Blache'il. Ühtne geograafia, sest nii loodus-kui inimgeograafiline komponent olid koondatud ühise peateema ümber: erinevate loodusnähtuste ning inimtegevuste vastastikune mõju nende ruumilise läheduse alusel (kõik need nähtused paiknesid ja tegevused toimusid lähestikku, ühes ruumiosas, regioonis). See oli filtriks teemade valikul. Tekkis geog kirjelduse tüüpkava. A. von Humboldt (1769-1859). Oli maadeuurija
annaabi.ee 
