lõpliku ühtsuse katkemiseni – 1054. aastal. Võtmetähtsusega on ristisõjad. 11. sajandi lõpul algavad ristisõjad, mille käigus tungivad Lääne-Euroopast rüütlid jmt Idakiriku territooriumile, kuhu hakatakse asutama oma kiriku jurisdiktsiooni kuuluvaid piiskopkondi jm struktuure – lõhub mõlema kiriku suhted lõplikult. Skisma lõpetatakse alles 1965. aastal. Lääne poolt on reformpaavst Leo IX ja tema legaat Konstantinoopolis – kardinal Humbertus di Silva Candida ning Ida poolt on seotud nõrk Bütsantsi keiser Constantinus IX ja jõuline patriarh Miikael I. Kirikliku võimu esindajad on kartlikud Lääne mõjude suhtes. Otto I 951. a oma sõjakäigul Itaaliasse oli abiellumisega võtnud üle ka Lõuna-Itaalias Langobardi Itaalia kuningavõimu ja 962. a krooniti Otto Rooma keisriks, ta soovis võimu kogu Lõuna-Itaalias. Itaalia idaosas oli aga endistviisi ka Bütsantsi asuala. Selle tulemusena tekkis kriis. Miikael
Varasem koostöö paavstiga muutus nüüd sõjaks, kuna Friedrichi ajaks oli riigi ligipääs kiriku rahadele tunduvalt halvenenud, siis pöördus ta Itaaliasse, et olukorda muuta. Ent Põhja-Itaalia linnad asutasid Lombardia Liiga, mille eesmärgiks oli kaitsta end Saksa-Rooma riigi mõju suurenemise eest, ning nad kaitsesid end edukalt Friedrichi sõjakäikudes. 9. Reformpaavstlus ja gregoriaanlikud reformid. Tsölibaadiküsimus. Simoonia. Humbertus di Silva Candida. Uued ordud. 11. sajandil olid kaheks peamiseks tüliks simoonia ehk rahaga vaimulike ametikohtade ostmine ja tsölibaadiküsimus ehk kas vaimulikud peaksid saama abielluda või mitte. Gregorius VII (1073 1085) oli silmapaistvaim reformaator, enne teda ka Aleksander II (1061 1073). Toimus gregoriaanlik kirikureformi ajastu, mis jätkus 12. sajandi esimese pooleni. Gregorius VII kindlad seisukohad olid, et
annaabi.ee 
