See on tõde, mis kehtib alati ka mõistja enese kohta ja, mille mõistmine mõistjat muudab.Tõde selles tähenduses on sama ajalooline kui inimolemine tervikuna.Neis eeldustest lähtudes astub Gadamer vastu üldlevinud arusaama absolutiseerimisele, mille kohaselt tuleb humanitaarteadustel selleks, et õigustatult pretendeerida iseseivateteaduste staatusele, töötada loodusteaduste eeskujul välja endale ainuomased uurimismeetodid. Eriteaduslike meetotite valdamine on küll humanitaarteadusliku uurimuse paratamatu vajalik, kuid mitte piisav tingimus. Lisaks meetotitele peavad tõde tabavates vaimuteaduslikes uurimustes olema mängus veel muud silmi avava mõistmise jaoks olemuslikud tingimused.Just selliseid mõistmise võimalikkuse tingimusi püüabgi Gadameri hermeneutiline filosoofia kirjeldada. 4.Heideggeri «Kunstiteose algupära». Heideggeri arvates on kunstiteose algupära seni otsitud surnud ringi kaudu kunstiteoseid kokku kuhjates – mille alusel kuhjame
Saatesõna Hea ja kurja küsimus ühes või teises vormis on inimeste jaoks olnud aktuaalne aastatuhandeid. Erinevad ajastud ning käsitlused on sellele teemale lisanud varjundeid ning uusi tahke. Meie, elades tänapäevas, vajame samuti hea ja kurja küsimuse lahtimõtestamist siin, praegu ning meie käsutuses olevate vahendite ulatuses. Et nii tänamatu ning vastuolulise küsimuse juurde asuda, on vaja raamistikku, milles saame orienteeruda ning millest lähtuvalt ,,maailma avastada". Humanitaarteadusliku mõtlemise jaoks, mille üheks haruks on teoloogia, ei piisa ühestainsast nägemusest, mida meile pakub kristlik dogmaatika, vaid vajalik on võrdlus. Mida ulatuslikum on ,,baas", millelt alustame, seda rohkem on lootust avastada midagi uut ja olulist. Selles mõttes on sveitsi psühhiaatri ja filosoofi, analüütilise psühholoogia rajajaks peetud Carl Gustav Jungi (1875-1961) õpetus asendamatu. Tema mõtte allikmaterjal on rikkalik ja ometi mitte kaootiline: siia kuuluvad
annaabi.ee 
