Nüüd, ülikoolis käies see enam päris nii ei ole, kuid väärtushinnangute kujundajana mängib kool siiski suurt rolli. Õpitav eriala määrab suuremal või väiksemal määral ära teatava vaate elule. Kõige laiemalt jagatakse üliõpilased kaheks stereotüübiks: reaalideks ja humanitaarideks. Kuigi nende stereotüüpide kirjelduste usaldusväärsus on kaheldav, siis teatavat rollile vastavat hoiakut see ikkagi sisestab. Näiteks minust kui humanitaarist ei oota ühiskond ega vanemad seda, et saaksin kunagi kõrgelt tasustatavale töökohale. Teatavas mõttes on see kui käitumisnorm, mille järgi toimida. Samas ei pea alati käituma nii, nagu on oodatav. Samuti on ülikoolikooliaeg see, mil kujuneb välja kindlam suhtlusringkond. Tunnistan ausalt, et mina kui 20-aastane inimene olen oma sõpradest ja tuttavatest kergesti mõjutatav. Seega minu tuttavate seisukohad on paljuski sarnased minu omadega.
andekad õpilased. Praegune variant vaatab kahjuks täpsemalt ainult õpiraskuste või puuetega laste vajadusi ning ,,eriline andekus" on võrdsustatud puudega. Muidugi on andekate lastega seotud ka palju probleeme, sest neil on raskem leida oma potentsiaalile rakendust. Tihti tunnevad eakaaslased nende suhtes võõristust ja hakkavad võimete pärast tõrjuma. Nende küsimustega peaks seadus samuti tegelema, praegust versiooni lugedes ma seda ei tajunud. Humanitaarist insenerid Eestis puudub loodus- ja täppisteadustes huvikoolituse võrgustik, mistõttu teeb mind murelikuks olukord reaalainete alal. Eesti koolid on liialt humanitariseerunud ja isegi need noored, kes soovivad õppida kõrgkoolis tehnilisi ja reaalaineid, ei ole saanud vajalikke teadmisi. Professor Mati Heinloo on kirjutanud, et inseneriõppe humanitariseerumine on vältimatu, kui jätkub reaalainete osa vähendamine gümnaasiumi õppeprogrammis.
annaabi.ee 
