ning liustikes mäed, mis otsekui valged suhkrupead poeriiulitel viisid mõtte magusasse lapsepõlve. Surmamõistetuile oli see elu viimane ülevaim hetk, kui nad, olles hukkamise eel tõstukiga torni tippu tõusnud, sealt viimase pilgu haljendavale arkaadiale heitsid ... ... ning laskusid, siis juba tõstukita, all haigutavasse lubjaauku. VIIMSEVAATETORN, EHKKI MORN, OLI LAHKUVA AJASTU HUMAANSEMAID EHITISI.24 Mis suhtes on viimsevaatetorn humaanne? Ehitise eesmärk pole elu lõppemist võimalikult kiireks või valutuks teha (selleni on tsivilisatsioon jõudnud juba sajandeid tagasi), vaid seda estetiseerida. 23 “Kentaur”, lk. 13. 24 “Sõnajalg kivis”, lk. 82. Kui Batrian jalutab viimast jalutuskäiku üle vangla õue, siis: “Kohtuotsus talle ei meenunud: ta imetles ... viimsevaatetorni, mis oli absoluutkõrge, lõplik.“ Surmamõistetud imetlevad kõrgelt tornist
Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist laulu, mida kanti ente lauldes või poollauldes. Alusepanijad: Alkaios ja Sappho (6. saj eKr) sõpruse ja armastuse ülistamine, surma vältimatus. Keskajal muutus lüürika üha religioossemaks, kuid õukonna- ja rändlaulikud viljelesid ka humaansemaid zanre, nagu alba, pastoraal. Lüürika õitsenguperioodiks peetakse renessanssi (Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel.
annaabi.ee 
