Kuressaare 2009 Elurada Ühel päeval lähen ma, loobudes kõigest, mis vait on ja paigal (1:15). Ühel päeval lähen ma tallama teid ja radu, teispoole soid ja rabu, teadmata, mis ees on (1:15). Maailm kui vallatu mu ümber kilkab, päev helgib minusse kui kastetilka, võib igast sädemest nüüd tõusta lõõm (1:29). Naeratus mängleb kõigi suudel, hingesse helli lootusi sujub. See on tõusmine ellu uude (1:23). Hullustest toitu, keha noor: tules on elu, ei tukis (1:32)! Kurku lämbub kord naer, kord nutt õnnest, mis kogemata (1:33). Sa tahad minna, välja, kõrgemale tõusta üles (1:61). Mu meeled täis on erksust ja huvi (1:96). Aga kuhu? Teab kumb kahest, tuul või mina, kuhu peita ennast? Kaduda ehk vahest sootuks? Mulla sülle heita (1:80)? Sa tunned, see on silmapilk, mis kogetakse harva (1:61). Kõik, mis väljaspool mind, on kui minus (1:39). Olen kui pime, kes alevist nurmele koband (1:40).
On hetki, mil ta naerab oma peategelase välja ja on hetki, mil tunneb kaasa talle. Cervantes naerab Don Quijote üle, kui ta kujutab endale ette igasuguseid seiklusi ja muudab need palju põnevamaks kui nad tegelikult on. Kaasa tunneb ta eriti just romaani teises osas, kui aadlikud tema üle naeravad ja tema neid pahaaimamatult usub. Peale Don Quijote võib romaanis hulluks nimetada ka kannupoissi Sancho Panzat, kes on lasknud end nakatada oma peremehe hullustest ja usub kõike, mida talle öeldakse. Don Quijote puhul oli muigamapanev see, et ta tõesti nägi asju oma hulluse ajal teistmoodi kui nad olid. Romaani jooksul sattus ta mitmeid kordi kõrtsi, mida ta pidas lossiks. Ka kõrtsis elavaid inimesi pidas ta kõrgseltskonda kuuluvateks. Isegi ühe seikluse puhul, kui tema voodisse sattus "kuningatütar" (ehk siis tavaline talutüdruk), kujutas Don Quijote ette, et tema juuksed on siidised nagu kuningatütrele kohane.
annaabi.ee 
