VI meditatsioonis on peamiseks teemaks inimese hinge ja keha vaheline erinevus. Materiaalsete asjade eksistents. I meditatsioon Descartes (edaspidi autor) alustab võimalusest oma arvamused ühekorraga kõrvaldada ja pidada tõelist ebatõeliseks ja vääraks. Olles tõeseks pidanud kõike saadut meeltest või meelte kaudu. Öeldes, et seda kes on meid tüssanud ei tohi enam kunagi täielikult usaldada. Et kas keha mida ma tunnen kuulub mulle? Siinkohal võrreldes end hullumeelsetega kes väidavad end olevat kuningad, kuigi on vaesed või purpurisse rüütatud, olles alasti. Kuidas võtta seda, et ma kas magan või olen ärkvel? Mis on sealjuures tõeline ja ei ole kujuteldav? Vaadeldes näiteks maalikunstnikku kes maalib midagi täiesti uut, siis värvid peaksid olema siiski tõelised. Järeldades, et füüsika, astronoomia, meditsiin ja kõik teised teadused on kahtlased. Kuna aga
tüssanud, seda ei tohi kunagi täielikult usaldada. Aga võib-olla on nii, et kuigi meeled petavad meid vahel mõne pisikese või kaugema asja puhul, jääb ikkagi väga palju muud, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi seegi on võetud meeltest: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms. Või jälle, kuidas saaks eitada, et needsamad käed ja kogu mu keha on minu omad? kui ma just ei võrdle ennast mingite hullumeelsetega, kelle ajusid pehmendab nii kangekaelne musta sapi aur, et nad vankumatult väidavad end olevat näiteks kuningad, olles tegelikult väga vaesed, või purpurisse rüütatud, olles alasti, või et neil on pea asemel savinõu, või et nad on ise kõrvitsad, või klaasist puhutud; aga need on ju hullud, ja ma ei paistaks ise vähem pöörasena, kui ma nende näite enesele üle kannaksin. Tore küll nagu ma ei olekski inimene, kel kombeks öösel magada ja näha unes kõike sedasama
annaabi.ee 
