vabadus praktiliselt piiramatu. Õndsaid lollikesi kardeti, kuid nendega arvestati ja neid isegi kadestati sageli. Siinkohal meenub vene muinasjutu kangelane tobuke Ivan, kes ahjuga ringi sõitis ja elukest nautis. Tänasel päeval sõidab noortel ,,katus" või sõidavad nad ise ,,bemmidega" ringi, kuid seelaadne tegevus pole sugugi kantud jumalikust rumalusest. Seepärast pole see ka ühiskonna poolt aktsepteeritud. Vene kultuuri huvi juured õndsate hullukeste vastu peituvad ajaloo sügavustes, religioonis, õigeusus. Sõna ja teo, hinge ja keha lõputu vastuolu on ilmestanud vene kultuuri 1 läbi sajandite. Olemine oli tähtsam olustikust. Kui Lääs tormles eesmärgi poole, siis Venemaa kihutas ideaali, idee järel. Ka eestlastel on oma hullude käsitlus kinolinal ette näidata. ,,Hullumeelsuse" fasistliku
et ka tema tütar oli surnud, pimesoolepõletikku. See ei saanud aga tõele vastata, kuna veidi varem oli tüdrukul pimesool välja opereeritud. Kogu lugu Hadamari ja seal toimuvaga tundub kahtlane. Leian, et Hans Frank ei surnud epilepsiasse. Tol ajal suhtuti vaimupuudega inimestesse halvasti. Nad olid riigile ja rahvale koormaks. Binding ja Hoche kirjutasid juba 1920. aastal oma raamatus "Die Freigabe der Vernichtung lebensunwerten Lebens," et hullukeste elu on täiesti mõttetu, kuid mitte talumatu. Nende elu lõppemine ei oleks mingisugune kadu. Tõenäoliselt tunneksid vaid vanemad või hooldajad pisukest kaotustunnet, kuid nende eest hoolitsemisele kuluv inimressurss on ilmselge raiskamine. Ka dr Goebbels kirjutas 1938. aastal, et maailm vajab valitsemiseks vaid terveid inimesi ning juba algkooli matemaatikaõpikus tehakse lastele selgeks, et hullude varjupaikade ülalpidamiskulude eest oleks võimalik ehitada 400
annaabi.ee 
