Kalevipoja 7. lugu Hommik koitis, ning Kalevite kange poeg avas silmad. Ta tundis ennast halvasti, kuigi oli saanud hästi magada. Ta oli läinud Soome sepa pojaga tülli ja viimase tüli käigus surmanud. Nüüd valutas ta südant, sest, nagu öeldakse- verevalamine nõuab veritasu. Ta hakkas eelnevaid sündmusi meenutama ja siis tuli talle isegi suurem nukrus peale. Ta oli ju ka saarepiigaga natuke hullanud ja teine oli peale Kalevipoja lahkumist end ära uputanud, küllap seetõttu, et Kalevipoeg ta hülgas. Kalevipoeg tõusis püsti ning suundus sortsi paadi poole, mis peidetuna merekaldal seisis. Ta leidis paadi ning lükkas selle vette, hüppas paati ja haaras aerud. Ta oli otsustanud sõita tagasi kodurannale ja minna vendade juurde tagasi. Niisiis hakkaski ta aerutama, ega temasugusel mehel jõust puudu juba ei tule. Päeva keskpaigaks oli ta juba pool maad ära
(Varem olid ikka tüdrukud Roniverest nutuga lahkunud). Anu viivitas kaua, kuid lõpuks, Rabaraua pulmapäeval, pidi ta siiski lahkuma. Anu jõudis vaid niidule kui laps tulema hakkas, ta karjus küll appi, kuid Rabaraud ei teinud välja. Kõrvaltalu(Kurma) perenaine Anu Anderva tuli Anule appi ning kandis ta teenijatega enese juurde. Anu jäigi Kurmale sauna elama ning kasvatas oma poega Joosepit, kes erines teistest lastest- ta ei mänginud ega hullanud, oli kogu aeg tõsine. Joosepit hakkas paeluma hoopis muusika, ta hakkas viiuldajaks ning komponeeris ka ise muusikat. Anu läks koos pojaga Tuulemäele ( jagati tasuta maid ning Joosep valis just Tuulemäe, selle üksildase koha, kus puhusid vaid tuuled). Kuid Joosep oli vähe kodus, ta kogus kuulsust ning temast kirjutasid lehed. Anu Maarva päevad möödusid poega oodates, oli ta ju kogu elu pühendanud pojale ning oli tänulik Rabarauale, kes talle poja andnud oli. Rabarauda häiris
annaabi.ee 
