kujunes seega kasulikuks fagotsüteerivale bakterile. Lõuna seedimata jätmise tulemusena tekkis hulgakromosoomne rakk. Kuna fagotsüteerivad bakterid olid ilmselt valdavalt saprotroofsed ja vaid harva õnnestus neelata teine elus bakter, siis polnud ka karta rakkude liigset saastumist võõraste geenidekromosoomidega. Esmapilgul ebardlike monstrumite ellujäämist võimaldas vaenlaste puudumine nende elupaigas. Ka omasuguseid oli esialgu vähe. Sellise eduka hulgakromosoomse bakteri jagunemise seisukohalt oli oluline kõigi kromosoomide üheaegne jagunemine – edukaks osutusid vaid need järglased, kes said võimalikult tasakaalustatud valiku kromosoome. Hakkas kujunema mitoos. Võimalik, et hulgakromosoomsuse tekkel on oluline osa olnud ka plasmiididel, kes oma varjumisvõimega aitasid maskeerida ka võõraid kromosoome. Kirjeldatud viisis on siiski võimalik näha sümbioosi. Algsed “kiskja-saak” suhted raku sisekeskkonda sattunud kromosoomide
seedimata jätmine kujunes seega kasulikuks fagotsüteerivale bakterile. Lõuna seedimata jätmise tulemusena tekkis hulgakromosoomne rakk. Kuna fagotsüteerivad bakterid olid ilmselt valdavalt saprotroofsed ja vaid harva õnnestus neelata teine elus bakter, siis polnud ka karta rakkude liigset saastumist võõraste geenide- kromosoomidega. Esmapilgul ebardlike monstrumite ellujäämist võimaldas vaenlaste puudumine nende elupaigas. Ka omasuguseid oli esialgu vähe. Sellise eduka hulgakromosoomse bakteri jagunemise seisukohalt oli oluline kõigi kromosoomide üheaegne jagunemine edukaks osutusid vaid need järglased, kes said võimalikult tasakaalustatud valiku kromosoome. Hakkas kujunema mitoos. Võimalik, et hulgakromosoomsuse tekkel on oluline osa olnud ka plasmiididel, kes oma varjumisvõimega aitasid maskeerida ka võõraid kromosoome. Kirjeldatud viisis on siiski võimalik näha sümbioosi. Algsed "kiskja-saak" suhted raku sisekeskkonda
seedimata jätmine kujunes seega kasulikuks fagotsüteerivale bakterile. Lõuna seedimata jätmise tulemusena tekkis hulgakromosoomne rakk. Kuna fagotsüteerivad bakterid olid ilmselt valdavalt saprotroofsed ja vaid harva õnnestus neelata teine elus bakter, siis polnud ka karta rakkude liigset saastumist võõraste geenide- kromosoomidega. Esmapilgul ebardlike monstrumite ellujäämist võimaldas vaenlaste puudumine nende elupaigas. Ka omasuguseid oli esialgu vähe. Sellise eduka hulgakromosoomse bakteri jagunemise seisukohalt oli oluline kõigi kromosoomide üheaegne jagunemine edukaks osutusid vaid need järglased, kes said võimalikult tasakaalustatud valiku kromosoome. Hakkas kujunema mitoos. Võimalik, et hulgakromosoomsuse tekkel on oluline osa olnud ka plasmiididel, kes oma varjumisvõimega aitasid maskeerida ka võõraid kromosoome. Kirjeldatud viisis on siiski võimalik näha sümbioosi. Algsed "kiskja-saak" suhted raku sisekeskkonda
annaabi.ee 
