lährmast ajaloost. põhinevad müütidel , mitmest müüdist koosnevad. 11-13 saj sündis täiesti uust ajastu, lääne-euroopa rahvad hakkasid oma keelseid kangelaslaule krija panema. zanri nimetus chansonon de geste ("kangelasteo laul") päris prantsusmaal, kuna seal hakkas selline eepika kiiresti liikuma. kirjutatud värsivormis ja neid esitasid rändlaulikud. prantsusmaal nimetati neid: zongläärideks, hulgaarideks ja spiilmannideks. oma lugusi kandsid ette poolt jutustades ja lauldes. kasutati zeste ja miimikat. põhines hästi tundud müütidel. Kirik suhtus rändlaulikusse vaenulikult- neiid ei lubatud armulauale ega matta kristliku kombe kohaselt. Kreekas oli laulikuteks aoidid ja rapsoodid, roomas miimid, kes esitasid laatadel, palverännakutel ja kirikupühadel vähenõudlikke rahva farsse, millega kaasnesid akrobaatika, tuleneelamine, köietrikid. Hiljem lisandus sõnakunst
Skaldid olid elukutselised laulikud, kes kuulusid kuningate ja ülikute kaaskonda ning ülistasid oma luules nende kangelastegusid. Nad paistsid silma eriti arenenud värsikunstiga nad olevat tundnud 136 värsiliiki. Nende luulet iseloomustab veel kenningiterohkus. 1.3. Keskaegsed kangelaslaulud - Neid peetakse ka mõnede rahvaste eeposteks. - Neid esitasid rändlaulikud, keda Prantsusmaal nimetati zonglöörideks, Saksamaal spiilmannideks ja Hispaanias hulgaarideks. Nad rändasid ühest maakohast teise, esinesid peamiselt pühade ajal linna- ja külaplatsidel. Nende esinemised olid rahvalikud etendused, kus lisaks laulu või laulkõne (retsitatiivi) saatmisele mingil muusikariistal, köitsid esinejad publikut nii zestide, miimika kui ka farslike veidrustega. Mõnel juhul võis rändlaulik ise olla ka laulu autor. - Vanimad on pärit Prantsusmaalt - Tavaliselt on tegemist ajaloos toimunud sündmusega, mida on aja jooksul töödeldud, muutetud
annaabi.ee 
