omaks. Põnevat raamatut lugedes lähen ma tihti raamatusse nii sisse ja elan kaasa, et ei pane enam tähele seda, mis mu ümber toimub. Herman Hesse on küll öelnud, et lugeja võib kuuluda ka mitmesse gruppi või võivad need grupid vahelduda, kuid ma usun, et kuulun pigem ainult ühte gruppi. Lugedes ei ürita ma tavaliselt leida ühe loo sadu erinevaid tõlgendusviise nagu seda teeb teise grupi lugeja. Samuti ei hulbi ma ükskõik mida lugedes kaasa ideede vooga nagu seda teeb kolmanda grupi lugeja. Ma leian, et Herman Hesse on lugejad päris hästi jaganud gruppidesse. Olen temaga nõus ka selle koha pealt, et lugeja ei pruugi kuuluda ainult ühte gruppi ning, et need grupid võivad varieeruda. Kuigi eelnevalt mainisin, et oma arust kuulun ma ainult ühte gruppi, siis kindlasti on mul lugedes ette tulnud ka olukordi kui loen kui mõne teise grupi lugeja. Neid olukordi pole palju olnud, kuid mõned
laul. Eriti laulmisesse suhtutakse sügava austuse ja tunnetusega. Kaunis laul võis lasta ''hingel ära lennata''. Tavaliselt lahutavad piduliste meeli naisorjatarid - lauljannad ja tantsijannad. ,, Hästikasvatatud inimesed( jõukad) ei söö tükeldatud loomasoolikaid, kõõluseid, neerusid, magusid, krõmpsluud, kõhualust ega ka supirohelist. Nad ei lürbi suppi, ei otsi ega kougi aju ega üdi, ei määri rasvaga, ei kasuta palju soola, mis on kõige ebaviisakam, ei hulbi äädikas. Nad ei määri rasvaga enda ees lebavat leiba, ei siruta end oma kohalt kaugele; ei laku sõrmi, ei topi suud täis, ei võta suhu nii suuri tükke, et huuled jäävad rasvaseks, ei topi korraga suhu kahte erinevat toidupala ega söö soolast eelrooga. Viimast peavad nad häbiväärseks; kui vaid mõnikord kaunid lauljannad ja peened daamid lubavad endale mõnu süüa soolast oma armukese majas ning edvistada üleoleva suhtumisega toitu ja üldnõutud toidukommetesse.''
annaabi.ee 
