hooaja lõppedes lõpetati need üldse. Kaasajas aset leidva tegevustikuga näidendi finaalis tapetakse mängu käigus kuningaid kehastanud tegelased-näitlejad eestlaste endi poolt päriselt. Mikiveri lavastatud „Hamletis” Juhan Viidinguga nimiosas (1978) kordus sama motiiv: ka Shakespeare’i näitlejad sattusid õukonnaintriigide reaalseteks ohvriteks. Tõlgenduslikult võimendatud näitlejate- liinis võis seega näha Mikiveri osundust kunstniku distantsihoidmise vajadusele hukutavate võimumängude suhtes. „Neljakuningapäevaga” algaski Mikiveri lavastajabiograafias eestluse teema ja omakirjanduslik suund, mis keris end vaikse järjekindlusega üha edasi – Rein Saluri „Poiste sõidud” (1978); Kitzbergi „Tuulte pöörises” intiimne ja askeetlik, väga heade näitlejatöödega (Heino Mandri, Martin Veinmann, Helle Pihlak-Meri jt.) lavastus (1979); Jaan Krossi novellil „Pöördtoolitund” põhinenud monotükk Heino Mandriga (1979) –, ning jätkus ka
säilitamispüüdlus õppimise iseloomu ja õpimotivatsiooni kujundajana. M. Covingtoni (1997) eneseväärikuse alalhoidmise teooria kohaselt õpilased, kes kahtlevad oma võimetes, võivad kujundada endal terve rea kaitsestrateegiaid, et vältida 10 ebaõnnestumisi või vähemasti sellega kaasnevaid asjaolusid, nagu teiste silmis rumalane väljapaistmine. Niisuguste kaitsestrateegiate kasutamine võib muidugi lõppeda ennast hukutavate hoiakute ja arusaamadega, kus õpilased võtavad lõpuks omaks ebaõnnestumise kui neile iseloomulike olude seisu, tulemuseks on õpitud abitus, kus õpilane enam ei üritagi oma tegemistega paremini toime tulla. Motivatsiooni uurimused näitavad eneseväärikusmotiivi positsioonidelt, et inimesed kalduvad omistama oma edukust iseendale ja ebaõnnestumisi välistele faktoritele. Õppimise seisukohalt kajastub eneseväärikusmotiiv eelkõige oma pädevuse tajuna
annaabi.ee 
