Vahepeal kass aegamisi toibus. Kaotatud silma koobas pakkus, tõsi küll, hirmsat vaatepilti, aga loom ei paistnud enam valu kannatavat. Ta luusis endiselt majas ringi, ent nagu võis oodatagi, põgenes kabuhirmus minu lähenedes. Nii palju oli mulle mu vanast südamest veel alles jäänud, et mind kurvastas see ilmne põlguseavaldus olevuse poolt, kes mind kunagi oli nii väga armastanud. Aga see tunne andis peagi maad pahameelele. Ja siis tuli just nagu minu lõplikuks ja tagasipöördumatuks hukutamiseks PÕIKPÄISUSE-vaim. Seda vaimu filosoofia arvesse ei võta. Ometi olen ma sama kindel selles, et mu hing elab, kui selles, et põikpäisus on üks inimsüdame primitiivseid kalduvusi – üks neid jagamatuid esmaseid jooni või tundeavaldusi, mis annavad Inimese iseloomule suuna. Kes poleks sadu kordi tabanud end nurjatult või rumalalt teolt üksnes seetõttu, et ta teab, et ta seda tegema ei peaks? Kas ei kipu me kogu aja, hoolimata oma parimast arusaamisest,
mõtlesin, et pean teda kohtlema tähelepanuga, mis on iga hästikasvatatud mehe kohus -- kui mitte naise, siis vähemalt enda pärast.» Mileedi võpatas kogu kehast. Feltoni sõnad tarretasid vere ta soontes. «Niisiis ei ole sind, kivist südant, veel suutnud võrgutada need kaunid, osavalt laiali laotatud juuksed, valge nahk ja rauge pilk,» lausus lord Winter naerdes. «Ei, milord,» vastas külmavereline noormees, «uskuge mind, minu hukutamiseks on vaja palju enam kui naise likke manöövreid ja koketeerimist.» «Sel juhul, mu vahva leitnant, jätkem mileedi olsim uusi teid ja mingem õhtust sööma. Võid olla rahulik, ta on suurepärane fantaasia, ja komöödia teine vaatus ei lase ennast kaua oodata.» Nende sõnadega võttis lord Winter Feltoni käe alt kinni ja tõmbas ta naerdes kaasa. «Oh, küll ma juba leian vahendi, millega sind murda, pomises mileedi läbi hammaste. «Ole rahulik, vilets 540