tähelepanekut. Rohkem pole täiesti kindlaid teateid üldse. Arvatakse, et nad olevat sattunud Suursaarel sakslaste kätte vangi ja nad viidi sealt Kotkas asuvasse kaitseliidu staapi või Saksa staapi, kust saadeti Pellingi saare kaudu Regina-nimelise laevaga kas 12. aprilli õhtul või 13. aprilli hommikul 1918 helsingisse. Vangid paigutati Töölö suhkruvabriku territooriumile, kus nad pärast ülekuulamisi 13. aprillil kell 11 ja 12 vahel hukati. Hukkajateks olid sakslased. Laibad viidi Huopalahtisse ja maeti massihauda, kust need kaevati välja 1920. aasta detsembris. Eestis ei korraldatud Vilmsi saatuse kohta ametlikku uurimist, Soomes seevastu aga uuriti seda lausa kaks korda, kuid tulemusteta. Soomes äratas erilist pahameelt see, et Eesti ei loovutanud oma kogutud uudismaterjali nagu ka hukkamisfotot Soome võimudele. Eestlaste salatsemist võib käsitleda esmajoones nii, et nad kahtlesid tõestusmaterjali ehtsuses ka
Saksa turbaühing juhtis kogu Ostlandi Riigikomissariaadi turbatootmist. Ida Kaubandusühing tegeles põllumajandussaaduste ekspordi ja tarvete impordiga. Repressiivasutused, juutide ja mustlaste hävitamine, repressioonid kommunistide ja rahvuslaste vastu, nõukogude sõjavangide olukord: Saksa okupatsiooni aastail hukatu repressiivorganite poolt 7800 Eesti elanikku. Enamik ohvreist olid eestlased, hukkajateks olid samuti eestlased (Metsavennad). Represseeriti Nõukogude okupatsioonivõimude kuritegude eest- Ulatuslikum kommunistide, komnoorte, täitevkomiteelaste, militsionääride, hävituspataljonlaste interneerimine ning hukkamine. Hiljem suunati repressioon rahvuslaste, anglofiilide, sõjavastaste ja sundnorme mittetäitvate talupoegade vangistamine. Repressiiviasutused: 1941. aasta suvel teostas Balti ruumis repressioone
annaabi.ee 
