kujutis: “Ristilöömine oli antiikmaailmas kõige häbiväärsem surmanuhtluse vorm. Kristluses sai rist võidu märgiks, Kristuse surnust ülestõusmise sümboliks.” (Onasch, Schnieper 2003: 25) “Risti ajalugu jaguneb selgepiiriliselt kaheks: tähendus enne ja pärast Kristuse ristisurma Kolgatal. Kuigi rist oli tavaliseks märgiks nii nii Muinas- Idas kui esiajaloolises Ameerikas, õpiti seda kohutava hukkamisviisi tunnusena tundma pärast seda, kui pärslased hakkasid hukatavaid risti lööma. Risti mõistetakse käemärgina või seostatakse piltide ja amulettidega, mis tõrjuvad kurja ja kaitsevad musta maagia eest. Sellisena tunti [ristimärki] ka juutide juures.” (Onasch, Schnieper 2003: 26) Risti neli haru viitavad neljale ilmakaarele, teadmise neljale teele. Risti keskpunkt sümboliseeris vaimsuse lähtepunkti, nelja “tee” keskelt algab kogu teadmine ja mõistmine. Rist hakkas kristlastele sümboliseerima “elupuud”. Ristist sai
Apolloni oraakli käsul tappis ta ema ja tolle armukese; erinnüsed röövisid talt mõistuse; lõpuks leidis ta lunastuse, paludes Ateenas Athena kuju ees armu. Ta kahetses pattu, erinevalt oma esivanemaist, ning Athena andestas talle. Iphigeneia olevat ohverdamisel ära päästetud Artemis viis ta tauride maale (Tauris) oma templisse preestrinnaks. Neil oli seal komme ohverdada Artemisele iga kreeklane, kes maale sattus. Iphigeneia pidi hukatavaid ette valmistama. Mõne loo järgi ikka veel erinnüstest piinatud Orestes jõudis koos sõber Pyladesega (Elektra mees) Taurisesse, sest Delfi oraakel oli sealt käskinud tuua ära Artemise püha kuju, siis leidvat ta rahu. Mehed hakkasid Iphigeneiaga vestlema, tuli välja, kes ta on ning et Orestes on ta vend; neiu võttis jumalakuju ning kasutades oma mõjuvõimu kohalike hulgas, põgenes koos venna ja õemehega. Korraks
annaabi.ee 
