Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?... Ees sünge valvur langetamas piiki: võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki. Betti Alver Puust palitu Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike. Juba need julged jõngerjalad jooksid joovikarabani. Tuli rätsep, õmbles riided, nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas, tusar tihniku asukas? Nooruk sõitis laia laande karuses killa-kasukas. Kihas taplus, loitsid leegid, suitsesid sõja-kerised, mehepoeg vaarus keset välja, vammused veidi verised. Memmele jäid tühjad nurgad, taadile hobuste talitus, pojuke viidi kabelimäele puhkama puust palitus.
koih1ud. Veel vahem igatses keegi magesid, mis silmapiiri taga. Lambakarjus oli hoopis teistsugune. Kevadel, kui ussid hakkasid rooma- ma ja putukad lendama, kui inimesed unistasid katusel magamisest, kui kiinkad loid haljendama ja teerajad illes magedesseei olnud enam porist libedad, asus lambakarjus lojustega teele.Kevad saabustaies ilus ja valas karjuse siidame rohelist roomu tais. Ta naeris, huikas ja vilistas, laksutas koos oobikutega ja krooksus koos konnadega.Óhtul ajasta loojuva paike§e - kumas juttu kivide vahel sosistavaojaga.Loodus sai igal kevadel uueks fa roli oma alguse juurde tagasi. Karjus laks iiles, eemale kiilast, ja jattis selle elanikud nende igapae- vaste tegemiste juurde
oma kambrisse. See kamber seisis kitsa ja madala aknaga vastu jalgväravat, mis hoovist aeda viis. Kamber oli võrdlemisi suur ning kõrge, riistad seal ja säng tagaseinas olid lihtsad, kuid puhtad ja nägusamad kui muidu talumajades. Aken ja jalgvärav olid lahti, nii et aiast värske öölõhn sisse voolas. Jaanus istus akna juurde ja mattis pea pihkudesse, õues oli tuuleõhk vaikinud, tähed särasid taevast. Metsast huikas korra öökulli inetu hääl. Siis vältas jälle öövaikus. Jaanuse südant täitis ääretu härm. Need tundmused olid talle võõrad, uued. Ta ei leidnud neile sõnu, ei seletust. Ta pea hakkas valutama. Ta tõusis ja heitis täies riides sängi. Kuid uni ei tahtnud tulla. Viimaks vajusid ta silmad ometi kinni. Aga mis see oli? Jaanus nagu ei olnudki omas toas selili sängis, ta seisis ikka veel lossiaia müüri taga ja nägi kõik, mis .aias sündis
annaabi.ee 
