kohtab eksikülalisi. Talvine arvukus küündib viie tuhande linnuni. Tänavu on hea hiireaasta, seega toiduprobleem väiksem. Händkaku hääl ei hakka nii lihtsalt kõrva kui kodukaku oma. Erinevalt oma inimeseleplikust sugulasest ta parkides, surnuaedades ja muudes asustuselähedastes kohtades elama ei kipu. Ta eelistab pigem suuri metsi, soovitavalt kuusikuid, ehkki erandkorras on pika sabaga kakku pesitsemas kohatud ka koduaedades. Nii nagu teiste öökullide huikamine, on händkakugi oma ilus pisut õudsel moel. Vahel võib ta kuuldavale tuua ka teistsuguseid helisid, näiteks kräuksuda, kuid tema tuntavaim häälitsus on tuhm uhhuu- uhhuhuutamine, mille Rein Kuresoo on raamatus «Eesti elusloodus» tabavalt kirja pannud kui «tohoo-tohuvabohuu-ohohoh.» Just hääle, aga kindlasti ka hämaruse ja pimedusega seotud elustiili pärast on kakkusid alati seostatud maagiaga. Vanas Kreekas oli öökull
) Liigetie, loogetie, vinderidie, vänderidie - sihi, sihi soo poole, rühi, rühi raba poole! Sulane sa, ma isanda! (Rästikule järele vaadates, siis nagu ärevusest vabanedes.) Pea muudkui püsti ja vastu hakkama valmis! Mine peale, mina sulle paha ei tee! Eks sa taha ka elada ja kevadest rõõmustada! (Paneb käed kukla taha kokku ja astub mõtlikult edasi.) MARI (huikamine eemalt). Uu-uu! TIINA (virgudes). Mari! Tema olin ma koguni unustanud. (Huikab vastu.) Uu- uu! MARI (nagu enne). Uu-uu! TIINA (astub mõtetes edasi). ORAV (kuuse otsas). Tsuk-tsuk!Tsuk! (Käbiroots langeb Tiina jalgade ette.) TIINA (üles vaadates, rõõmsalt). Ah sina oled? Käbi-kuningas, pähklimees, sorgsaba! Või viskab mulle käbirootsu! (Sirutab käed üles.) Noh! Tule! ORAV. Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk! TIINA. Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, vaatab.) Kus
seal valge oleks olnud. Tasane tuul oigas puude okstes ja Tom kartis, et need võivad olla surnute hinged, kes kaebavad rahurikkumise pärast. Poisid kõnelesid vähe ja ainult sosinal, sest aeg, koht ja valitsev pühalikkus ning vaikus mõjusid neisse rõhuvalt. Nad leidsid värske mullakünka, mida olid otsinud, ja seadsid end sisse kolme jalaka varjus, mis kasvasid kobaras paari sammu kaugusel hauast. Nad ootasid vaikides oma arust kaua aega. Öökulli kauge huikamine oli ainus hääl, mis segas surmavai- 64 kust. Tomi mõtted muutusid rusuvaks. Ta pidi juttu algatama. Niisfis ütles ta sosinal: «Hucky, kas sa usud, et surnutele meie siinolek meeldib?» Huckleberry sosistas: «Tahaksin seda ise ka teada. Siin on kuidagi kole pühalik, kas pole?» «Vean kihla, et on.» Järgnes kaunis pikk vaikus, mille kestel poisid endamisi seda küsimust arutasid. Siis sosistas Tom: «Kuule, Hucky, mis sa arvad, kas Hoss Williams kuuleb meie juttu?» «Muidugi kuuleb
annaabi.ee 
