sinna sisse paneb preester eelkõige ühe näidis- armulaualeiva (kuigi sinna võidakse mahutada ka koguduseliikmete väiksemad oblaaditükid--aga neid pole näha) ja näitab seda rahvale. Üle jäänud armulaualeib pannakse tabernaaklisse tagasi). lunula--poolkuukujulise vormiga alus, mida hoitakse monstrantsi sees ja kuhu asetatakse hostia monstrantsi kasutamise ajal. euharistlik tuvi--peristeerium--altari kohale ripuatud metalltuvi, mille sisemuses hoiti hostiat. kustoodia--väike karbike armulaualeiva hoidmiseks, näiteks selle transportimisel. püksiid--ümmargune hõbedast või elevandiluust karbike, millega hostia viiakse haige juurde. reposorium--puhkealtar. Katoliku kiriku suurtes protsessioonides kantakse sellekohastes nõudes hostiat. Aeg- ajalt peatub protsessioon palvetamise ajaks. Sel ajal asetataksegi hostia (armulaualeib) sellisesse väikesesse altarisse. Kirikupingid.
See naiskatoliiklus väitis ja elas tões, et Jumalaga ühinemine on võimalik. Selline kogemus ähvardas preestritelt ja kirikult võtta selle vahendaja rolli inimeste ja Jumala vahel. Lisaks levis Euroopas ka rahvavagadus, mis väljendus esiteks mostrantsiate (mahuti, kus hoiti Kristuse elavaks ihuks muutunud leiba) protsessioonides peale seda kui paavst Urbanus IV määras selleks erilise Kristuse Püha Ihu pidupäeva. Selle püha kõrgpunktiks oli lunastusttoov vaatepilt, kus hostiat ehk euharistilist Kristust kanti läbi linna tänavate ja pealtvaatajad põlvepainutustega austust avaldasid. Teiseks rahvavagaduse tunnusjooneks oli Maarja-kultuse levimine. Naisprohvetid ja nägijad tõusid esile. Jumaldati neitsisid. Naisi ei vaadeldud seksuaalse objektina, austust avaldati emadele ja neitsidele. Kolmandaks rahvavagaduse ilminguks oli reliikviate ja pühakute austamine. Neljandaks ilminguks oli kuradihirm ja usk nõidumisse, mis tõi endaga kaasa arvukad
annaabi.ee 
