teadmised ei ole meil enam midagi tahta ja soovida. Mis teha siis, kui sul on olemas kõik , et ei olegi enam, mille poole püüelda. Milleks püüeldakse selle poole, et leida see iseolemise mõte? Igal inimesel on see ilmselt lihtsalt kaasasündinud, seda ei saa nii kergelt ära kaotada. Samas peaks see olema kasulik, sest selle käigus õpitakse ennast tundma, leitakse hingeline tasakaal ning eesmärk, miks tõusta iga hommik ülesse. Selliselt oma vaimse tervise eest hooltkandmine ei ole raske, selleks peaks olema kõigil aega. See kõik on vajalik selleks, et inimene ei ümbritseks ennast viimaks vaid müüridega, sest kui ta elab vaid, rutiinis hakkab ta seda vihkama, elu muutub vanglaks. Trellid on valik, mida saab teha lihtsalt, sest kõigil on võimalus valida. Tahtmise korral suudetakse ületada kõik takistused, tunda rõõmu isegi igapäevastest toimingutest ja kohustustest. Elu nn pogris ei ole väärt midagi,
mis nad peavad seal tunnis veetma ei kõiguta neid enamasti. Neil on juba väljakujunenud oma spordialad ja viisid kuidas end füüsiliselt vormis hoida. Kehaline kasvatus ideoloogilisest aspektist on see tund arendav, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kujunevad omad harjumused ja tõekspidamised. Õpitakse tundma elus väga olulist rolli mängivaid faktoreid, nagu näiteks eetika, eneseväärikus, oma tervise eest hooltkandmine ja väga palju muud. Kehakultuuri asjakohane ja vastav arendamine annab väga palju kaasa ka sotsiaalsele toimetulekule. Enesekindluse kasvatamine oma füüsiliseolemuse suhtes algab sellest punktist kui me mängime oma esimese raundi jalgpalli või läbime esmakordselt pikema vahemaa joostes. Me avastame võimaluse selle läbi ennast väljaelada ja arendada. Kuid see kõik oleneb väga palju meie võimekusest ja tahtejõust, kas me oleme võimelised jätkusuutlikult end dresseerima.