maailmavaadete erinevuse tõttu. Karin väärtustab raha, välist hiilgust ja mainet. Ta on seltskonnapreili, kelle jaoks välimus ja maine tähendasid kõike. Indrek seevastu, olles elanud mõnda aega raha ülemvõimu keskel, on raha pigem põlgama hakanud. Ta ei tundnud kunagi end selle materialistlikus maailmas täiesti koduselt. Kui Karin oli tüdinenud koduseinte vahel istumisest, mis talle mingit õnne polnud toonud, siis hoolitseski ta oma välimuse ja aktiivse seltskonnaelu, mitte aga laste eest. Indreku filosoofia oli naiste ja raha koha pealt hoopis teistsugune. "Tema on jõudnud tundmisele, et raha kas valitseb inimest ja siis pole teda vaja, või inimene valitseb raha ning siis ei ole teda varsti enam. Kes asuvad kolmandal teel, need nagu polegi inimesed, neil nagu polegi inimese südant ja meeli. See ongi see tee, mida Indrek kõndinud aastaid, maitstes magusaid ja uimastavaid jooke, kui ümberringi valitses
saalis 1934. a. lõpul ja järgmise aasta alguses Tartus ,,Pallase" ruumides. Tunnustuse ja edu kõrval oli Triigi tegevusel 30-ndatel aastatel ka teine külg, palju proosalisem ja rõõmuvaesem. Juba seoses professoritiitli omistamisega anti talle mõista, et tema enda pärast oleks see võib-olla andmatagi jäänud, aga kord avatud tee kaudu lootis mõni teine kunstnik seda järgnevalt ka endale kergemini saada ja seetõttu hoolitseski agaralt Triigi eest. Palju sekeldusi tõi Triigile ,,Pallase" päevil ka tema liigne alkoholi tarvitamine. Kuna kunstniku tervis selle tõttu kõvasti kannatas, oli ta sunnitud koolist tihti eemale jääma. Olgugi, et õppetöö Triigi pärast tõsisemalt ei kannatanud, väljendas kooli juhtkond tema käitumise suhtes korduvalt rahulolematust. Kuid 47-aastane Triik tundis veel selgelt oma jõudu ja töövõimet ning ei tahtnud
annaabi.ee 
