Deutscher Taschenbuch Verlag. (Tiitellehel oli autori nimi Herbert A. Frenzel) Näide 11. Pikema teksti refereerimine Linnateatris viljeldi nii ooperit kui ka draamat, trupi spetsialiseerumine ühele neist algas pikkamisi XIX sajandi teisel poolel seoses teatrirezii arenguga. Eduard Devrienti väitel tabas saksa näitekunsti 1820. ja 1830. aastatel langus just seetõttu, et samas teatris viljeldi ka ooperit, millele kulutati rohkem aega, raha ja energiat. Devrient tunnistab, et tänu hoolikamale ettevalmistusele olid ooperietendused draamalavastustest hoopis kõrgemal tasemel. (Devrient 1929: 376-377). Siin on viide pärast punkti, sest KOGU lõigu tekst on kokku võetud nendelt lehekülgedelt. Kirjanduse nimestikus kirje: Devrient, Eduard 1929 (1850). Geschichte der deutschen Schauspielkunst. Berlin; Zürich: Eigenbrödler. (Kommentaar: esmatrükk oli 1850 ning sellises ajaloolise töö kontekstis on otstarbekas sellele viidata.) Näide 12. Pikem tsitaat, mis lõpeb punktiga
tuleb uurimismeetod uurijal sageli ise välja töötada. Paremal juhul püüab keegi uurimust korrata ning nii saab meetodit täiendada ning teooriat edasi arendada. Metodoloogiliste probleemide üle arutletakse nii üldisemas plaanis kui ka konkreetsete meetodite raames. Nt Şebnem Susam-Sarajeva käsitleb tudengite hulgas väga populaarse uuringudisaini – juhtumi- uuringu – tulemuste üldistatavuse parandamist (Susam-Sarajeva 2009). Mona Baker on suunanud tähelepanu korpusmeetodi hoolikamale kasutamisele, rõhutades esiteks, et uurija rolli ning tema valikute tähtsust ei tohi korpusuurimuses alahinnata, ning et uurimus ei ole põhjendatud vaid korpuse ja arvandmete olemasoluga (Baker 2004). Susanne Göpferich ja Riitta Jääskeläinen analüüsisid oma tõlkimisprotsessi ja tõlkija kompetentsust puudutavas ülevaateartiklis (2009) ka senistes uurimustes kasutatud uurimismeetodeid. Nad leidsid esiteks, et hetkel on selles valdkonnas peamiseks puuduseks erinevate
annaabi.ee 
