Seepärast ei ole suusatamisel tihti efektiivne kasutada käetõuget keppidega, vaid võimalikult madalas asendis uisutada. Peale selle on see sõiduviis väga hea treeningharjutus. Ilma keppideta uisutamine nõuab väga head tasakaalu, koordinatsiooni ja jalalihaste jõudu. Tavaliselt hoitakse jalgadega tööd tehes kepid kaenlas, et tuuletakistus oleks võimalikult väike. Treeningul uisusammu kasutades, on võimalik kätega imiteerida kepitõuget, tehes hooliigutust jalatõuke ajal. Võistlusspordis kasutataksegi peamiselt nelja sõiduviisi, viiendana võib teatud olukordades pidada põhisõiduviisiks ka pooluisuviisi. Suurim osa distantsist läbitakse tavaliselt PÜU abil, tõusudel kasutatakse PKU-i ning tasandikel suhteliselt kiiretes oludes PÜU alternatiivina PKK-i. Väga suurtel kiirustel on tähtis roll ka käetõuketa uisuviisil, mille hea soorituse kaudu on viimasel ajal üha enam võistlusi võidetud
Winter oma kuulsas sprindiraamatus "Niisiis, te tahate saada sprinteriks?" ei pea nõrka tõuget tagumiselt pakult veaks, küll aga rõhutab esimese jala tõuget. Eelkõige mõtle 'puusa etteliikumisele'. Esimene variant tundub olevat loogilisem, eelkõige just 100 m distantsil on oluline mitte teha nn. tühje liigutusi, vaid esimesest liigutusest peale aktiivselt pürgida finisi poole. Oluline on, et pöid liiguks madalalt raja kohal. Eesolev jalg ja jätkab tagumise jala poolt sooritatud hooliigutust võimsa äratõukega eesolevalt pakult. Tagumise.jala ettellikumise järel liigub vastaspoolne käsi küünarnukist kõrverdatuna "ette (mitte üles) ja teine käsi taha. Esimene kiire kätetöö ei tohi olla liialt ulatuslik, muidu võib tekkida liigutustes paus, mis sarnaneb väljahüppamisele, selle tulemusena kaob jalgade omavaheline koordinatsioon ning ei õnnestu rütmiline pakkudelt väljajooksmine. Väga oluline on jälgida pöia asendit
annaabi.ee 
