need tähtsad keskused mitte ainult tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande asutustena, vaid ka haridusasutustena. Eestis loodi esimene kool all-linnas Dominiiklaste kloostris 13. saj., kus õppisid lisaks saksa soost noormeestele ka eesti soost noormehed, kellest paari kohta on teada, et neist said hiljem Pariisi ülikooli professorid. Hilisemas perioodis (15.- 16.saj.), seoses eriti reformatsiooniliikumisega Euroopas ja Ameerikas, kadus kloostrite osatähtsus nii hooldus-kui ka hoolekandeasutusena, aga veel ei olnud haiglaid. 17. ja 18. sajandil olid haiglad kohutavate tingimustega kohad haigete eest hoolitsemiseks. Arste praktiliselt ei olnud ja ühiskonna kõige madalamast klassist naised olid need, kes tegid tööd, mida me praegu nimetame õenduseks/põetuseks/hoolduseks. Inimesed igat sorti kriminogeensest ja vägivaldsest keskkonnast olid need, kes asendasid nunnad ja mungad haigete ja puuetega inimeste eest hoolitsemisel.
Tallinna kohalikud reformaatorid esitasid raele kiriku reorganiseerimie projketi, milles oli ka ettenähtud ühislaeka rajamine hoolekande eesmärkidel. 1549. aastal loodi ühislaeka kõrvale Tallinna preestrilaegas, mille baasil kujunes hiljem välja linna konsistoorium. Laeka liikmemakse pidi kasutatama vaeste kirikuõpetajate ja õpilaste, pastorite leskede ning laste toetamiseks. Kolmandana protestantliku hoolekandeasutusena Tallinnas kutsuti kokku 1552. aastal vaeste koolipoiste institutsioon, mis rajati ühislaeka baasil, kuid olid ideoloogiliselt seotud preestrilaekaga. Vaeste koolipoiste institutsioon sai selleks asutuseks, mis finantseeris eestlastetst noormeeste väljaõpetamist luterlikeks kiriku- ja kooliõpetajateks. 1550. aastate algul kerkis esile vajadus rakendada ka kohalikus ladinakoolis toetuste andmise põhimõtet. 1542
annaabi.ee 
