Kui majad valmis, siis hakatakse alles vaatama, mis edasi saab. Nagu eelpool mainitud, siis ka uutes peremajades töötavad siiski kasvatajad graafiku alusel, mitte perevanem, kes oleks lastega pidevalt koos. Loodetavasti hakatakse varsti Eestis hooldusperede süsteemiga intensiivsemalt tegelema, et asi käima lükata. Näiteks võiks ministeerium, kui ta tõesti tahab pigem hooldusperesid toetada, võtta tööle inimese, kes hakkaks hooldusperedesse laste vahendamist otseselt organiseerima, või teha muud, et kasuperendust soodustada. Kasutatud kirjandus: 1. Siplane, A. (1999). Kasuperede arengust Eestis, bakalaureusetöö. Tallinna Pedagoogikaülikool. 2. Kõiv, K. (2003). Lastekodu koht koduta lastele või koduta laste kodu. Võrgustikutöö võimalusi töös lastega. Artiklite kogumik. 3. Ibrus, K. (2011). Analüüs: Riik toetab endiselt pigem lastekodusid kui kasuperesid. Eesti päevaleht. 4
Esmaseks keskkonnaks on lapsele kodu. Kodu on paik, mis annab igale pereliikmele rahu ja turvalisust. Eriti vajab turvalisust laps. Kodust saab laps esmased oskused, teadmised ning ka väärtushinnangud. Autor räägib töös pikemalt ka väärtushinnangutest. Mitte alati ei paku kodu koos pärisvanematega turvalisust ega soojust, sest vanemad ei saa enam oma eluga hakkama või on jõuetud lapsi ülal pidama ning need lapsed võivad sattuda lastekodusse, turvakodusse, tugiperedesse, hooldusperedesse, adoptiivperedesse, või eestkoste ala. Autor ise on viibinud mõned kuud lastekodus ja võetud võõraste inimeste poolt eestkoste alla ja leiab, et parem on sattuda lastekottu kui elada keskkonnas, kus lapsest ei hoolita, vanemad ei saa oma eluga hakkama ja seega ei suuda lapsele turvalisust ega kodusoojust pakkuda. Seega on autor valinud sellise teema nagu õppija arengu ja õppimiskeskkonna tegurid, välja tuues erinevad keskkonnad, kus lapsel on võimalik kasvada. Peale selle on autor
annaabi.ee 
